Foto: Siim Lõvi

Foto Tallinn 2026 toob sel nädalal Kai kunstikeskusesse 45 kunstniku loomingu 15 riigist. Mõni päev varem koguneb rahvusvaheline fotoväli Nida Photography Symposiumile, kus üheks korduvaks küsimuseks on aeg, liikumine ja aeglustamine, kirjutab Andra Orn ülevaateloos.

Need kaks sündmust osutavad laiemale nihkele: ajal, mil pilte sünnib rohkem ja kiiremini kui kunagi varem, otsib fotokunst järjest teadlikumalt viise, kuidas panna meid peatuma. Paradoks on selles, et kunstimaailm ise töötab samal ajal üha kiiremini.

18. kuni 20. septembrini toimuval Foto Tallinn messil jõuab publikuni 30 kunstnikku 16 galerii vahendusel. Galeriide valik on tugev, tuues kokku Põhja- ja Baltimaade kaasaegse kunsti ja fotograafia olulisi tegijaid. Galeriide väljapanekutele lisandub rahvusvahelise žürii poolt avaliku konkursi kaudu valitud 15 autorit – see on kureeritud läbilõige sellest, millist fotopõhist kunsti rahvusvaheline žürii praegu relevantseks peab. Fotomessi avalik programm on tugevalt seotud kogumise, kuraatorituuride ja messiformaadiga, kuid palju huvitavam materjal avaneb fotokunstnike endi loomingu kaudu. Eri kunstnike praktikates korduvad küsimused võimaldavad vaadata, millised laiemad nihked fotokunstis praegu toimuvad.

Fookuses ei ole ammu enam üksnes see, mida fotograafia kujutab, vaid järjest enam see, kuidas pilt sünnib, millises vormis ta eksisteerib, kuidas me seda vaatame ning milline roll jääb fotograafile ajastul, mil kujutisi saab toota praktiliselt lõputult.

Foto: Siim Lõvi

Fotograafia muutuv suhe tegelikkusega 

Rahvusvahelises fotokunstis püsib teravalt õhus küsimus fotograafilise kujutise suhtest tegelikkusega. See pole iseenesest uus probleem, fotograafia pole kunagi olnud neutraalne tegelikkuse koopia, kuid digitaalse manipulatsiooni, algoritmilise pilditöötluse ja generatiivse tehisintellekti tingimustes on küsimuse ulatus muutunud. Enam ei ole võimalik pelgalt kujutist vaadates eristada, kas tegemist on dokumenteeritud sündmuse, lavastuse, manipuleeritud foto või sünteetiliselt loodud pildiga. Foto ajalooline autoriteet nähtava maailma tunnistajana pole kadunud, kuid seda ei saa enam enesestmõistetavana võtta.  Foto Tallinnal eksponeeritavate kunstnike teosed pakuvad sellele pingele mitu erinevat vastust.

Samas näitab Antti J. Leinoneni Pyynti fotograafia jätkuvat jõudu tegelikkuse tunnistajana ja ajaloolise mälu kandjana. Leinonen töötab dokumentaalfotograafia ja kujutava kunsti piiril ning tema pikaajaline seeria jälgib Põhja-Soome kalurite kogukonda ja üha haruldasemaks muutuvat elatusviisi. Kalapüük ei tähenda siin üksnes ametit, vaid põlvkondade vahel edasi antud teadmisi, oskusi ja eluviisi.

Just pikaajaline dokumenteerimine annab neile fotodele tähenduse, mis ulatub üksiku kujutise esteetikast kaugemale. Leinonen talletab midagi, mis võib muutuda või kaduda, ning fotograafiast saab seeläbi nii tunnistus olevikust kui ka materjal tulevase ajaloomälu jaoks. Samal ajal ei esita ta seda maailma neutraalse vaatlejana: tema äratuntav fotograafiline käekiri, värvikasutus ja teostes läbiv huumor kujundavad viisi, kuidas tegelikkus vaatajani jõuab.

Vika Eksta puhul pöördub dokumentaalfotograafia objektiivsuse küsimus fotograafi enda mineviku poole. Foto Tallinnal eksponeeritud teosed pärinevad ajast, mil ta oli alles fotograafiaga alustanud ning vaimustunud Magnumi fotograafidest ja ideest jäädvustada elu võimalikult objektiivselt. Oma tädi Zoņa matustele läks ta 35 mm kaamera ja mustvalge filmiga, mõeldes enda sõnul sellele, kuidas Cartier-Bresson oleks sündmust näinud.

Aastate möödudes on muutunud aga nii kunstnik kui ka nende fotode tähendus. Kunagi oleviku võimalikult objektiivseks dokumenteerimiseks tehtud kujutistest on saanud materjal, mille kaudu vaadata tagasi nii perekondlikule kaotusele kui ka kunstniku enda kunagisele arusaamale fotograafiast.

Jói Kjartansi Huldufólk keerab fotograafia tõendusliku funktsiooni omamoodi sõlme, kasutades dokumenteerivat meediumi Islandi folkloorist tuntud “varjatud inimeste” (hidden people) otsimiseks – millegi jäädvustamiseks, mille olemasolu fotograafia kinnitada ei saa. Nii nimetatakse üleloomulikke olendeid, kes väidetavalt elavad looduses. Kjartansi fotod leiab ka Norwegian Journal of Photography’st, mis esitleb fotograafe, kes töötavad traditsioonilise pressifotograafia ja kunstifotograafia vahel.

Mitme Foto Tallinna osaleja praktikas ei püüta seega dokumentaalse ja konstrueeritud kujutise vahelist piiri taastada, vaid uuritakse erinevaid viise, kuidas fotograafia tegelikkusega suhestub.

Naguel Rivero on Pariisis elav Argentina visuaalkunstnik, kelle seeria “Nada Es Perfecto Aquí” (Miski Pole Siin Täiuslik) viitab improvisatsiooni kunstile kasinates oludes. Kasutades dokumentaalfilmi ja poolfiktiivse lavastuse hübriidmetoodikat, dokumenteerib Rivero Argentiina filosoofiat, mis on ka meile üsna tuttav nõukogude ajast “atamos con alambre” (kõige traadiga sidumine), muutes mitteametlikud linnalahendused spontaanseteks skulptuurideks. Tegelikkus ja lavastus ei ole siin vastandid. Kunstniku sekkumine võib hoopis võimendada midagi, mis on vaadeldavas keskkonnas juba olemas, ning muuta selle nähtavamaks.

Nii ei paista tänavusest valikust välja soovi taastada fotograafia kunagist “tõe staatust”. Nagu hea kunstiteose puhul laiemalt, ei seisne fotograafia suhe tões, vaid pigem usutavuses. Ka ebakindlust ennast käsitletakse fotograafilise kujutise tänapäevase tingimusena: kes pildi loob, millist reaalsust see vahendab, mida on selles lavastatud ning mille põhjal vaataja üldse otsustab, mida uskuda. Oluline on, mida kujutis suudab tegelikkusest esile tuua, mida me ilma selleta ehk ei märkaks ning millise uue teadmise, kogemuse või vaatenurga see lisab.

Foto: Siim Lõvi

Naiseks olemine ja keha 

Naiseks olemine ja selle ümber kujunenud visuaalsed ning kultuurilised konstruktsioonid moodustavad Foto Tallinna valikus veel ühe tugeva telje. Küsimus ei ole ainult selles, kuidas naise keha fotograafias kujutatakse, vaid kuidas keha kaudu naiseks olemist konstrueeritakse, kes seda kujutist kontrollib ning mis juhtub siis, kui naiseks olemise üks kõige tugevamaid kultuurilisi sümboleid eemaldatakse.

Emma Sarpaniemi performatiivsetes autoportreedes on enesekujutise konstrueerimine avalik. Rõivaste, leitud esemete ja aksessuaaride abil loodud tegelased on korraga kujuteldavad ja kunstniku enda identiteedi osad. Sageli jätab Sarpaniemi kaamera päästikukaabli teadlikult kaadrisse. Illusiooni ei varjata: nähtavaks jäävad nii pildi tegemise akt kui ka kunstniku autorlus ja kontroll selle üle, kuidas tema keha vaatajale ilmub. Naiseks olemine ei esine siin ühe fikseeritud identiteedina, vaid millegi mängitava, konstrueeritava ja ümberkujundatavana.

Maria Kapajeva “My Parts, Not” muudab sama küsimuse märksa teravamaks. Enne ennetavat topeltmastektoomiat jäädvustas kunstnik oma rindu fotode, trükkide ja valanditena. Projektis põimuvad omavahel naise keha, kvääridentiteet, meditsiiniline paratamatus ja väga tugev kultuuriline kujutelm rindadest kui naiselikkuse sümbolist. Kapajeva enda loos tekib seejuures vastuolu kväärnaisena. Rindade eemaldamine muutub nii palju enamaks kui meditsiiniliseks sündmuseks: see avab küsimuse, kui tugevasti oleme harjunud siduma naiseks olemist konkreetse kehaga ja mis jääb sellest identiteedist alles, kui üks selle kultuuriliselt laetumaid tunnuseid kaob. Kapajeva ei jäta kadunud kehaosa siiski ainult fotograafiliseks mälestuseks. Pärast operatsiooni on ta jätkanud selle vormi tõlkimist savisse, luues enne operatsiooni võetud rinnavormide põhjal kellakujulisi objekte. Keha muutub kujutiseks, jäljeks ja lõpuks uueks materiaalseks objektiks.

Foto materiaalsus 

Üks selgemaid nihkeid tänavuses valikus on fotograafia liikumine tasapinnaliselt kujutiselt füüsilise objekti suunas. Kui palju peab fotograafiat sellises teoses alles olema, et nimetaksime seda endiselt fotokunstiks? See pole uus küsimus, kuid 2026. aastal on sellel uus kontekst. Meie igapäevane visuaalne keskkond on muutunud radikaalselt, foto on voog – ekraanilt ekraanile liikuv, kopeeritav, töödeldav ja üha sagedamini ka sünteetiliselt genereeritav informatsioon. Just selles olukorras näib osa fotokunstist liikuvat vastassuunas: tagasi materjali juurde. Foto ei ole enam teose lõpp-punkt, vaid materjal või üks etapp pikemas protsessis: kujutis kantakse portselanile või klaasile, trükitakse siidile, ühendatakse puidu, betooni või metalliga, töödeldakse käsitsi või viiakse edasi skulptuuri ja installatsiooni.

Oluline pole siin üksnes kandja vahetamine. Kui kujutis omandab pinna, kaalu, tekstuuri ja ruumilise kohalolu, hakkab materjal ise selle tähendust kujundama. Ühtlasi kohtuvad fotograafia vahetu pildistamise ja digitaalse pildiringluse kiirusega tehnikad, mille tegemine nõuab aega, füüsilist tööd ja sageli käsitööoskust.

Johanna Adojaan kannab Jingdezhenis tehtud mustvalged fotod poolläbipaistvatele portselanplaatidele. Siin tekib eriti kõnekas ajaline pinge. Fotograafiline kujutis – tehnoloogia, mille ajalugu on vähem kui kaks sajandit ja mille digitaalne vorm võib tänapäeval tekkida ning levida sekunditega – asetatakse portselanile, mille valmistamise traditsioon ulatub Hiinas enam kui tuhande aasta taha. Jingdezhen ise on olnud Hiina portselanitootmise üks keskusi sajandeid. Kujutis ei ole enam ainult see, mida nähakse: selle tähendusse hakkavad sekkuma materjali ajalugu, läbipaistvus, haprus ja valmistamise protsess.

Ananya Tanttu Double Weave koosneb kuueteistkümnest foto-objektist, kus fotograafiline kujutis on viidud füüsilise objekti vormi. Kudumine on teose kontseptuaalne lähtekoht: Tanttu kujutleb seda vastuvõtmise ja vabastamise tsüklina – kui lõim oleks teadvus ja ruum ning kude kogemus, oleks aeg kudumise rütm.

Diana Luganski ühendab fotograafiat skulpturaalsete tehnikatega, kasutades muu hulgas vormimist. Kunstnik ise seostab vormivõtmist fotograafilise loogikaga – mõlemal juhul võetakse jäljend millestki, mis on juba olemas. Foto Tallinnal esmakordselt esitletavas Sacer sarjas ühendab ta fotoprindid pronksi valatud skulptuuridega.

Bob Bicknell-Knight alustab maailmast, mis on algusest peale konstrueeritud. Tema Altars seeria lähtepunktiks on eri videomängudest pärinevad kellad. Digitaalsetest fotodest alguse saavad kujutised töödeldakse, trükitakse lõuendile ning maalitakse akrüüliga üle; neid ümbritsevad digitaalselt modelleeritud, 3D-prinditud ja betoonikihtidega kaetud raamid. Nii liigub kujutis virtuaalsest mänguruumist mitme tehnilise ja materiaalse etapi kaudu füüsiliseks objektiks. Ka tardunud kellade motiiv pole juhuslik: kunstnik kasutab neid uurimaks videomängude fabritseeritud ja venitatavat aega, samal ajal kui altarilaadsed raamid toovad juurde usu, võimu ja kontrolli tähendused.

Siin muutub digitaalse ja materiaalse vastandus eriti huvitavaks. Algne kujutis ei pretendeeri reaalse maailma dokumenteerimisele, see pärineb juba loodud virtuaalsest maailmast, kuid kunstnik annab sellele järjest suurema füüsilise kohalolu: tint, lõuend, akrüül, 3D-print ja betoon. Fotograafia toimib ühe etapina pikemas protsessis, mille lõpptulemus paikneb sama palju maali ja skulptuuri kui foto territooriumil.

Digitaalse kujutise kiiruse kõrvale tuuakse materjali aeg. Portselani põletamine, siiditrükk, klaas, vormivõtmine või kaamerata fotoprotsess muudavad kujutise taas millekski, millel on valmistamise kestus, füüsilised piirid ja konkreetne asukoht.

Gedvile Tamošiūnaitė sõnastab selle seose kõige otsesemalt. Screen Works saab alguse valvekaamerate katkematust digitaalsest pildivoost, millest püütud ekraanipildid tõlgib ta siiditrükitehnikas klaasile ja paberile. Kunstnik vastandab aeglase käsitööprotsessi põgusale digitaalsele kujutisele, millest teosed alguse saavad. Nii muutuvad kiiresti tarbitavad ja kaduvad ekraanipildid materiaalseteks pindadeks. Siin hakkavad kaks esmapilgul eraldiseisvat nähtust – fotograafia uus materiaalsus ja aegluse esiletõus – otseselt kokku puutuma.

Aeglusest on saanud kultuuriline vastus kiirenemisele 

Aegluse esiletõus ei piirdu fotokunstiga. Slow art, slow looking, slow curating, slow institutions, samuti akadeemilises maailmas slow scholarship – eri valdkondades kordub soov taastada kestus, tähelepanu ja protsess olukorras, kus tootmise ning kommunikatsiooni tempo pidevalt kasvab.

Seda oleks lihtne seletada digitaalse tähelepanukriisiga, kuid see jätab tähelepanuta, et kiirus ei ole ainult individuaalne harjumus. See on sisse ehitatud ka institutsioonidesse, milles kultuuri toodetakse.

Hartmut Rosa sotsiaalse kiirenemise teooria eristab tehnoloogilist kiirenemist, sotsiaalsete muutuste kiirenemist ja elutempo kiirenemist. Tehnoloogia peaks vähemalt teoreetiliselt vabastama aega: kui sama tegevuse saab teha poole kiiremini, peaks üle jääma pool varasemast ajast. Praktikas kipub efektiivsuse kasv aga suurendama tegevuste hulka. Me ei kirjuta sama palju kirju kiiremini, vaid saadame rohkem sõnumeid; me ei jõua kiiremate vahenditega varem kohale, vaid liigume rohkem.

Rosa mõiste dynamic stabilization muudab selle struktuurseks probleemiks. Modernsed institutsioonid suudavad tema järgi oma positsiooni säilitada ainult pideva kasvu, innovatsiooni ja kiirenemise kaudu.

Kunstiväljal ei ole seda raske ära tunda. Rahvusvahelisem programm, uus projekt, järgmine residentuur, uus partnerlus, rohkem külastajaid, suurem nähtavus, järgmine mess. Sellele on lisandunud kommunikatsioonikiht, milles näituse tegemisest enam ei piisa: näitus peab tootma pressiteateid, intervjuusid, videoid, uudiskirju ja sotsiaalmeediasisu ning konkureerima samal ajal sadade teiste kultuurisündmustega. Üleküllus ei ole siin süsteemi kõrvalprodukt, vaid viis, kuidas süsteem ennast käigus hoiab.

See tähendab kummalist olukorda: me ei kiirenda tingimata selleks, et kuhugi jõuda. Kiirendame selleks, et mitte maha jääda.

Kunstimess on aegluse jaoks peaaegu ideaalne paradoks 

Foto Tallinn on selle vastuolu vaatlemiseks peaaegu ideaalne formaat, sest kunstimess koondab ühte ruumi kaks erinevat ajaloogikat.

45 kunstniku loomingut näidatakse kolme päeva jooksul. Külastaja tähelepanu jaguneb kümnete väljapanekute vahel; galerii eesmärk on kohtuda võimalikult paljude oluliste inimestega; kunstnik vajab nähtavust; korraldaja publikut; kollektsionäär peab võrdlema teoseid ja tegema valikuid. Messi majanduslik ja sotsiaalne funktsioon sõltub suurel määral sellest, et inimesed ja informatsioon liiguksid.

See ei tee kunstimessist halba formaati. Vastupidi, mess võimaldab lühikese aja jooksul näha erakordselt palju ning loob kohtumisi, mida muidu ei tekiks. Kuid just seepärast paljastab see vastuolu, mida slow looking üksi ei lahenda.

Gedvile Tamošiūnaitė võib muuta kiiresti ringleva ekraanipildi objektiks, mis nõuab kestvat vaatamist, kuid objekt jõuab vaatajani keskkonnas, kus tema kõrval konkureerib tähelepanu pärast veel kümneid teoseid. Selles mõttes pole aegluse probleem ainult vaataja enesedistsipliinis. Soovitus “pane telefon ära ja vaata kauem” individualiseerib küsimuse, mille põhjused on osaliselt struktuursed.

Kes saab endale aeglust lubada? 

Siin muutub aegluse idee ka poliitiliselt keerulisemaks. Sarah Sharma on raamatus In the Meantime: Temporality and Cultural Politics kritiseerinud universaalset jutustust kiirenevast maailmast. Tema power-chronography lähtekoht on, et inimesed ei ela samas ajalises režiimis ning kontroll aja üle jaguneb ebavõrdselt. Ühe inimese võimalus aeglustada võib sõltuda teise inimese kohustusest olla kiiresti kättesaadav, liikuv või produktiivne. Sama küsimuse võib esitada kunstis.

Pikaajaline uurimistöö nõuab kunstnikult aega, aga ka majanduslikku võimalust seda aega kasutada. Kuraator saab loobuda kiirest produktsioonitsüklist ainult siis, kui institutsiooni rahastus ja töökorraldus seda võimaldavad. Publiku võimalus veeta muuseumis terve pärastlõuna ei ole samuti universaalne.

Seetõttu pole aeglus iseenesest veel vastupanu. Teatud tingimustel võib sellest saada hoopis kultuuriline luksuskaup: retriit, eksklusiivne kogemus, slow collecting, pikk uurimisresidentuur – võimalused, mille väärtus seisneb osaliselt just selles, et tavapärases tööelus on aeg muutunud defitsiitseks.

Oluline eristus slow looking‘u ja slow institution’i vahel on, et esimest on suhteliselt lihtne olemasolevasse süsteemi lisada. Muuseum võib korraldada programmi, kus vaadatakse ühte teost kakskümmend minutit, ning järgmisel päeval jätkata täpselt sama produktsioonitempoga. Tähelepanu nappus, millele aegluse praktikad vastavad, ei ole tekkinud väljaspool kunstimaailma. Kunstiväli toodab seda nappust ka ise.

Slow institution eeldaks aga teistsuguseid otsuseid: vähem projekte, pikemaid tööprotsesse, vähem survet pidevalt uut toota, teistsuguseid rahastusmudeleid ning võib-olla ka loobumist eeldusest, et institutsiooni edukust peab tõendama pideva kasvu kaudu.

Nida aegluse-diskursus ja Foto Tallinna valik kohtuvadki minu jaoks just selles punktis. Ühel pool on fotograafia, mis otsib materiaalsust, kestust ja tähelepanu ning proovib taastada kujutisele kaalu keskkonnas, kus pilt on muutunud peaaegu piiramatult toodetavaks. Teisel pool on selle kunsti levitamise süsteem, mis sõltub nähtavusest, uudsusest, rahvusvahelisest liikumisest ja pidevast produktsioonist.

Kiirus võimaldab ligipääsu, liikumist, teadmiste vahetust ja kohtumisi; aeglus võib omakorda muutuda privileegiks või turundatavaks elustiiliks. Aeglus saab olla vastupanu ainult juhul, kui sellest ei tehta järjekordset toodet. Kui slow art tähendab eksklusiivset retriiti, VIP-vaatamist või luksust publikule, kellel on niigi kõige rohkem kontrolli oma aja üle, võib ta hoopis taastoota sama ebavõrdsust, mida püüab kritiseerida.

Seetõttu ei ole slow photography kõige huvitavam küsimus see, kui kaua foto tegemine või vaatamine kestab. Küsimus on selles, kas fotograafia suudab luua teistsuguse suhte ajaga keset süsteemi, mille püsimine eeldab jätkuvat kiirenemist – ning kas kunstiväli on valmis rakendama aegluse nõuet kunagi ka iseendale.

Foto Tallinnal võiks aeglust proovida mitte põhimõttena, vaid kogemusena: lasta mõnel teosel end kinni pidada ja jääda selle juurde ka siis, kui pilk tahaks juba edasi liikuda. Võib-olla algab aeglus just sealt, kus lakkame otsimast järgmist hetke ja anname olemasolevale aega avaneda.

Allikad:

Foto Tallinn: https://fototallinn.ee/osalejad/

Anne Fuchs — Precarious Times: Temporality and History in Modern German Culture, eriti slow photography / slow aesthetics käsitlus.  

Hartmut Rosa — Social Acceleration: A New Theory of Modernity ning dynamic stabilization käsitlus  

Sarah Sharma — In the Meantime: Temporality and Cultural Politics  

Artikkel ilmus 17.09.2026 ERR Kultuuriportaalis

Kai kunstikeskuses 18.-20. septembrini toimunud rahvusvaheline kaasaegse kunsti mess Foto Tallinn 2026 tõi rekordeid igas kategoorias. Kolme päeva vältel sai publik tutvuda 45 kunstniku teostega 15 riigist ja osa saada mitmekülgsest publikuprogrammist. Kohal oli enamik esindatud kunstnikest ja galeristidest, kunstiprofessionaale ja kevadel rekordarvu taotluste seast valiku teinud žüriiliikmeid.

Eesti ainus kaasaegse kunsti mess Foto Tallinn toimus sel korral 12ndat korda, möödunud reedest pühapäevani Kai kunstikeskuses. Vaid kolme päeva vältel toimunud viimaste aastate fotokunsti paremikule pühendatud kaasaegse kunsti suursündmus tõi kohale tuhandeid kunstisõpru, sadu rahvusvahelisi külalisi Kreekast Islandini ning kõrgelt hinnatud ajakirjanikke välisriikidest sealhulgas näiteks Prantsusmaalt ja Itaaliast.

Üle aasta toimuvale kunstimessile valis žürii rekordarvu kandideerijate hulgast osalema 16 kunstigaleriid ja 15 individuaalselt kandideerinud kunstnikku. Kokku oli Foto Tallinn 2026 kunstimessil esindatud 45 kunstnikku 15 riigist. Toimus 11 eraüritust kunstikogujatele, 15 sündmust avalikus publikuprogrammis ja 3 üritust kunstnikele ja galeristidele. Võrreldes 2024. aastal toimunud messiga kahekordistas Foto Tallinn 2026 külastusi, müüdi 48 kunstiteost 20 erinevalt kunstnikult ning käibekasv oli 62%. Foto Tallinn 2026 andis ülevaate viimaste aastaste fotokunsti paremikust üle kogu maailma, teoste hinnaklass jäi sel korral 333 ja 8172 euro vahemikesse.

„Foto Tallinn panustab mahu kasvatamise asemel teadlikult kvaliteedile, luues kureeritud ja kompromissitult kõrge tasemega väljapaneku. Kunstimessi külastanud kunstikogujate ja rahvusvaheliste kunstiekspertide rohke positiivne tagasiside kinnitas, et täitsime messitiimiga endile seatud eesmärgid,“ kommenteeris Foto Tallinna tegevjuht Kadi-Ell Tähiste. „Usun, et sellise profiiliga ning laialdast positiivset vastukaja pälviv rahvusvaheline üritus loob olulist väärtust kogu riigile, regioonile ning mõistagi ka kunsti – ja kultuuriväljale,“ lisas ta.

Foto Tallinn 2026 kunstiline juht Lilian Hiob-Küttis tõi esile, kui laiaks on fotograafiline mõtlemine tänaseks kujunenud ning et kaasaegses fotokunstis on näha väga tugevat liikumist tagasi materiaalsuse ja tehnilise meisterlikkuse poole, mida saab pidada teatavaks vastuliikumiseks kiiresti tarbitavale ja toodetavale tarbefotole ning digikultuurile:  „Messil oli näha väga erinevaid lähenemisi, dokumentaalsest ja lavastatud fotost abstraktsete kujutiste, leitud materjalide, objektide, installatsioonide ja eksperimentaalsete tehnikateni. Kõik märkimisväärsel kõrgel tasemel kaasaegse kunsti teosed.“

„Arvan, et Foto Tallinna üks olulisi rolle ongi näidata seda, mida me fotokunsti all üldse mõistame ning et foto ei pea tingimata tähendama millegi olemasoleva jäädvustamist või klassikalises mõttes fotopilti seinal. Fotograafiline mõtlemine võib avalduda ka installatsioonis, skulptuuris, raamatus, ruumis, materjalis või viisis, kuidas kujutist toodetakse ja esitatakse,“ kirjeldas Lilian Hiob-Küttis.

Foto Tallinn ei defineeri fotograafiat liiga kitsalt, vaid näitab, kui palju on selle meediumi sees võimalik teha. Just see teebki fotograafia huvitavaks: küsimus ei ole enam ainult selles, mida fotograafia kujutab, vaid mida fotograafiline mõtlemine üldse võimaldab.

Foto Tallinn 2026 toimus 18.-20. septembrini Kai kunstikeskuses. Selle raames kuulutati välja Artproofi produktsioonipreemia laureaat Sarah Stone ning pikaaegne kaasaegse kunsti toetaja Sunly soetas nende kunstikogusse teosed Sigrid Viiri (Temnikova ja Kasela galerii) ning Līga Spunde (Kogo galerii) loomingust.

Foto Tallinn 2026 žüriisse kuulusid Anna Tellgren (Moderna Museet, Stockholm), Jeppe Ugelvig (New York), Margot Samel (New York), Sara Giuliattini (Polycopies, Pariis) ja Foto Tallinn 2026 kunstiline juht Lilian Hiob-Küttis. Publikuprogrammis astusid üles Anna Tellgren, Sara Giuliattini, Kadi-Ell Tähiste, Lilian Hiob-Küttis, Priit Lepasepp, Monika Kallas-Anton, Taivi Koitla, Sakari Tervo, Indrek Grigor, Hedi Jaansoo, Elina Drake ja mitmed kunstnikud ning kunstiprofessionaalid.

Foto Tallinn 2026 kunstimessil osalesid: ALMA & (LV): Rasa Jansone (LV), Vika Eksta (LV); ASNI (LV): Agate Tūna (LV); Drifts (LT): Janina Sabaliauskaitė (LT/UK); FOKU Gallery (EE): Johanna Adojaan (EE), Roman-Sten Tõnissoo (EE), Tanja Muravskaja (EE), Tuukka Kaila (FI/EE); Gallery Halmetoja (FI): Antti J. Leinonen (FI), Elina Brotherus (FI); Helsinki Contemporary (FI): Emma Sarpaniemi (FI); ISSP Gallery (LV): MAREUNROL’S (LV), Rūta Kalmuka (LV); Kogo Gallery (EE): Kristina Õllek (EE), Līga Spunde (LV); Maksla XO (LV): David Penny (UK), Roman Korovin (LV); Punctum Gallery (EE): Joosep Kivimäe (EE), Kristine Krauze-Slucka (LV); SIC (FI): Sauli Sirviö (FI); Temnikova & Kasela Gallery (EE): Flo Kasearu (EE), Krista Mölder (EE), Sigrid Viir (EE); Helsingi Kunstiakadeemia / Uniarts Helsinki (FI): Ananya Tanttu (FI), Diana Luganski (FI), Erkki Huilla (FI); TOBE Gallery (HU): Kincső Bede (RO); Tütar Gallery (EE): Dénes Farkas (EE/HU); Vasli Souza (NO): Hilla Kurki (FI), Taavi Rekkaro (EE); Bob Bicknell-Knight (UK/EE), Elena Kristofor (UA/AT), Francesca Marengo (IT/UK), Gedvile Tamosiunaite (LT/DE), Jói Kjartans (IS/NO), Liina Leo (EE), Maria Kapajeva (EE/UK), MAryam Touzani (MA/NL), Mia Dudek (PL/PT), Naguel Rivero (AR/FR), Paul Kuimet (EE), Sarah Stone (UK/BE), Saskia Reis (DE), Sofia Runarsdotter (SE), Thordis Wolf (AT).

Foto Tallinn on iga kahe aasta tagant toimuv rahvusvaheline kunstimess, mis esitleb tippekspertidest koosneva žürii poolt valitud kunstnike ja galeriide esindatud loomingut, tuues publikuni uusima kaasaegse fotokunsti ning pakkudes kunstikogujatele ja kunstihuvilistele võimalust tutvuda uute teoste, uute ideede ja kunstnike endiga. Foto Tallinn – fotokunsti tulevikku kujundades. Järgmine Foto Tallinn toimub 2028 aastal.

Messi korraldavad Foto Tallinn, Eesti Fotokunstnike Ühendus ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus. Foto Tallinn 2026 toimumist toetasid Sorainen, Sunly, Artproof, FedEx, Eesti Kultuurkapital, Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet ning on kaasrahastanud Euroopa Liit. Foto Tallinn 2026 partnerid olid AkzoNobel, Hotel Telegraaf, Radisson Collection Tallinn, Hotel Palace Tallinn, Nunne Boutique Hotel, Hyatt Place, Bob W., Tallink, Põhjala Brewery, Prike. 

Fotod: Aron Urb

Vaid kolmel päeval, 18.-20. septembril toimub Kai kunstikeskuses Eesti ainus kunstimess Foto Tallinn 2026, mis toob kunstipublikuni rahvusvahelise žürii poolt valitud kaasaegse fotokunsti paremiku 15 riigist. Esindatud on 45 kunstniku looming ja enamik kunstnikke ja galeriste on kohapeal teoseid tutvustamas. Toimub kunstikogujatele suunatud eriprogramm ning 15 sündmusest koosnev publikuprogramm mitmekülgsete tuuride, arutelude ja vestlustega.

Foto Tallinn 2026 avamisõhtul kuulutati välja Artproofi produktsioonipreemia laureaat, kelleks osutus Sarah Stone. Pikaaegne kaasaegse kunsti toetaja Sunly valis nende kunstikogusse välja teosed Sigrid Viiri (Temnikova ja Kasela galerii) ning Līga Spunde (Kogo galerii) loomingust.

FOTOGALERII, fotod Aron Urb

Vaid kolmel päeval, reedest pühapäevani toimuval kaasaegse kunsti suursündmusel, iga kahe aasta tagant toimuval Foto Tallinnal, saab publik läbilõike viimaste aastate fotokunsti suundadest, selle paremikust, kohtuda kunstnike ja valdkonna professionaalidega ning kaasa rääkida kaasaegse kunsti hetkeseisu ja tuleviku potentsiaali hinnates. Üle kahesaja eriilmelise kunstiteose, kunstnikud ja galeristid 15 riigist ning mitmekülgne publikuprogramm on publikule avatud 18.-20. septembrini Kai kunstikeskuses. Anna Tellgren Moderna Museet’ist, Sara Giuliattini, Stella ja Tõnu Runnel, Priit Lepasepp, Lilian Hiob-Küttis, Sakari Tervo, Kadi-Ell Tähiste ja Monika Kallas-Anton on mõned nimed Foto Tallinn 2026 publikuprogrammi 15 sündmusel esinevatest kaasaegse kunsti ekspertidest ning kunstikogujatest.

Eesti ainus kunstimess Foto Tallinn toimub üle aasta ja tänavu juba 12ndat korda. Rekordarvu kandideerijate hulgast valis rahvusvaheline žürii välja 16 kunstigaleriid ja 15 individuaalselt kandideerinud kunstnikku, kokku saab messil näha 45 kunstniku teoseid 15 riigist.

Foto Tallinn 2026 žüriisse kuulusid Anna Tellgren (Moderna Museet, Stockholm), Jeppe Ugelvig (New York), Margot Samel (New York), Sara Giuliattini (Polycopies, Pariis) ja Foto Tallinn 2026 kunstiline juht Lilian Hiob-Küttis.

Foto Tallinn 2026 kunstimessil osalevad kunstigaleriid ja nende esindatavad kunstnikud: ALMA & (LV): Rasa Jansone (LV), Vika Eksta (LV); ASNI (LV): Agate Tūna (LV); Drifts (LT): Janina Sabaliauskaitė (LT/UK); FOKU Gallery (EE): Johanna Adojaan (EE), Roman-Sten Tõnissoo (EE), Tanja Muravskaja (EE), Tuukka Kaila (FI/EE); Gallery Halmetoja (FI): Antti J. Leinonen (FI), Elina Brotherus (FI); Helsinki Contemporary (FI): Emma Sarpaniemi (FI); ISSP Gallery (LV): MAREUNROL’S (LV), Rūta Kalmuka (LV); Kogo Gallery (EE): Kristina Õllek (EE), Līga Spunde (LV); Maksla XO (LV): David Penny (UK), Roman Korovin (LV); Punctum Gallery (EE): Joosep Kivimäe (EE), Kristine Krauze-Slucka (LV); SIC (FI): Sauli Sirviö (FI); Temnikova & Kasela Gallery (EE): Flo Kasearu (EE), Krista Mölder (EE), Sigrid Viir (EE); Helsingi Kunstiakadeemia / Uniarts Helsinki (FI): Ananya Tanttu (FI), Diana Luganski (FI), Erkki Huilla (FI); TOBE Gallery (HU): Kincső Bede (RO); Tütar Gallery (EE): Dénes Farkas (EE/HU); Vasli Souza (NO): Hilla Kurki (FI), Taavi Rekkaro (EE). Ning individuaalselt kandideerinud kunstnikud: Bob Bicknell-Knight (UK/EE), Elena Kristofor (UA/AT), Francesca Marengo (IT/UK), Gedvile Tamosiunaite (LT/DE), Jói Kjartans (IS/NO), Liina Leo (EE), Maria Kapajeva (EE/UK), MAryam Touzani (MA/NL), Mia Dudek (PL/PT), Naguel Rivero (AR/FR), Paul Kuimet (EE), Sarah Stone (UK/BE), Saskia Reis (DE), Sofia Runarsdotter (SE), Thordis Wolf (AT).

Foto Tallinn 2026 on avatud 18.-20. septembrini Kai kunstikeskuses iga päev alates kell 11.00. Lisainfo ja publikuprogramm: www.fototallinn.ee

Publikuprogramm:

REEDE, 18 september 2026

11.00 – 19.00 Foto Tallinn 2026 on avatud

13.00 Vestlus kunstnikuga: Artproofi produktsioonipreemia laureaat 2026 (inglise keeles). Moderaator Hedi Jaansoo (EE), laureaat Sarah Stone (UK/BE).

14.00 Messituur (eesti keeles) & välkvestlus kunstnikuga (eesti keeles). Tuuri juhib Sabina Ummelas (EE), kunstnik Tanja Muravskaja (EE), esindab FOKU galerii.

16.00 FOKU esitleb: Portselanplaadid, tardunud kellad ja jagatud ruum (inglise keeles). Moderaator Hedi Jaansoo (EE); panelistid Bob Bicknell-Knight (EE/UK), Erkki Huilla (FI), esindab Helsingi Kunstiakadeemia, Johanna Adojaan (EE), esindab FOKU galerii.

17.00 Kuraatorituur (eesti keeles) & välkvestlus kunstnikuga (inglise keeles). Kuraator

Lilian Hiob-Küttis (EE), kunstnik Emma Sarpaniemi (FI), esindab Helsinki Contemporary.

18.00 Uued suunad, vanad küsimused: kaasaegne kunst Balti- ja Põhjamaades (inglise keeles). Moderaator Sakari Tervo (FI), Pitted Dates. Panelistid: Elīna Drāke (LV), ASNI; Liina Leo (EE), Gedvilė Tamošiūnaitė (LT/DE).

LAUPÄEV, 19 september 2026

11.00 – 19.00 Foto Tallinn 2026 on avatud

12.00 Erituur. Kunst koju: isiklik vaade kogumisele (eesti keeles). Vestlevad ja tuuri juhivad

Stella Runnel (EE) ja Tõnu Runnel (EE).

13.00 Kuraatorituur (inglise keeles) & välkvestlus kunstnikuga (eesti keeles). Kuraator Lilian Hiob-Küttis (EE), kunstnik Kincső Bede (HU/RO), esindab TOBE galerii.

14.00 Era- ja korporatiivkogujad: kunst kui investeering, identiteedi osa või pärandi loomine? (eesti keeles). Moderaator Taivi Koitla (EE). Panelistid Monika Kallas-Anton (EE), SEB ja Priit Lepasepp (EE), Sunly.

15.00 Kunstikogumise ABC ja erituur ELLELLiga (eesti keeles). Vestlevad ja tuuri juhivad

Kadi-Ell Tähiste (EE) ja Lilian Hiob-Küttis (EE). Tuurile järgneb kunstikogujatele suunatud rakenduse Artopia tutvustus, mida esitlevad asutajad Iida Kaisa Urm ja Maria-Elisabeth Lootus.

16.00 Mida teeb muuseum fotoga? (inglise keeles). Moderaator Indrek Grigor (EE), Tartu Kunstimuuseumist usutleb Anna Tellgreni (SE), Moderna Museet.

17.00 Messituur (eesti keeles) & välkvestlus kunstnikuga (inglise keeles). Tuuri juhib Sabina Ummelas (EE), kunstnik Sofia Runarsdotter (SE).

PÜHAPÄEV, 20 september 2026

11.00 – 18.00 Foto Tallinn on avatud

12.00 Kuraatorituur (eesti keeles) & välkvestlus kunstnikuga (inglise keeles). Kuraator

Lilian Hiob-Küttis (EE), kunstnik Janina Sabaliauskaitė (LT/UK), esindab Drifts galerii.

14.00 Fotoraamatute erituur: valik raamatuid Foto Tallinna kunstnikelt (inglise keeles). Vestleb ja tuuri juhib Sara Giuliattini (IT/FR), Polycopies.

15.30 Elastsuse eelised: Põhja- ja Baltimaade positsioneerimine rahvusvahelisel kunstiturul (inglise keeles). Moderaator Šelda Puķīte (LV/EE), Kogo galerii. Panelistid: Iveta Gabaliņa (LV), ISSP galerii; Katja Räisänen (FI), Helsinki Contemporary; Mailis Timmi (EE), Tütar galerii.

16.30 Messituur (eesti keeles) & välkvestlus kunstnikuga (eesti keeles). Tuuri juhib Sabina Ummelas (EE), kunstnik Sigrid Viir (EE), esindab Temnikova & Kasela galerii.

Foto Tallinn on iga kahe aasta tagant toimuv rahvusvaheline kunstimess, mis esitleb tippekspertidest koosneva žürii poolt valitud kunstnike ja galeriide esindatud loomingut, tuues publikuni uusima kaasaegse fotokunsti ning pakkudes kunstikogujatele ja kunstihuvilistele võimalust tutvuda uute teoste, uute ideede ja kunstnike endiga. Foto Tallinn – fotokunsti tulevikku kujundades. 

Messi korraldavad Foto Tallinn, Eesti Fotokunstnike Ühendus ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus. Foto Tallinn 2026 toimumist toetavad Sorainen, Sunly, Artproof, FedEx, Eesti Kultuurkapital, Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet ning on kaasrahastanud Euroopa Liit.

Janar Ala / Postimees: 16.09.2026 

Miks inimene peaks foto eest raha maksma, kui saab ka tasuta, maailm on pilte täis? Just sellepärast, et maailm on pilte täis, vastab sellele küsimusele 18.–20. septembrini Kai keskuses toimuva fotomessi Foto Tallinn kunstiline juht Lilian Hiob-Küttis.

Miks korraldatakse Foto Tallinna messi?

Me elame keskkonnas, kus pilte toodetakse, levitatakse ja tarbitakse enneolematus mahus, sageli ilma autori või algse kontekstita. Mess võimaldab sellele voole korraks pidurit tõmmata: vaadata teost, selle materjali ja tehnikat, mõelda autori positsioonile ja sellele, kuidas üks konkreetne pilt suhestub laiema kunstiväljaga. Samuti on messil kohal teoste autorid ja galeristid, mis võimaldab teoste kohta põhjalikku informatsiooni saada otse allikast.

Samal ajal on Foto Tallinn ikkagi mess ja messidel laiemalt on kolm suuremat eesmärki: Luua erialaseid suhteid kunstnike, galeristide, kunstikogujate ja kuraatorite vahel potentsiaalseteks tulevasteks koostöödeks; Võimaldada teostel jõuda uutesse kollektsioonidesse ehk teoste müük; Anda ülevaade ja võimaldada sisulisi arutelusid fotokunsti ja laiemalt kaasaegse kunsti uutest suundumustest ja relevantsetest autoritest.

Need eesmärgid ei ole vastandlikud. Hea kunstimess peaks looma võimaluse nii avastamiseks, aruteluks kui ka teoste kollektsioneerimiseks.

Eelmisel korral, kui õigesti mäletan, oli üsna palju teoseid, mis tegelesid perekonnaalbumi fenomeniga. Kas sel aastal ka sellist rohkem kui ühe kunstniku puhul ette tulevat teemat on?

Jah, ka sel aastal leiab 45 kunstniku väljapaneku seast identiteedi ja pärandiga tegelemist, kuigi ma ei nimetaks seda otseselt perekonnaalbumi teemaks. Pigem näen tugevat huvi isikliku ajaloo, päritolu, perekonna ja generatsioonideülese mälu vastu.

See on osa laiemast nihkest kaasaegses kunstis, kus kunstnikud ei püüa tingimata rääkida mingit suurt või kõikehõlmavat narratiivi, vaid vaatavad maailma omaenda positsioonilt. Teema on ajatu ja alati tähtis ning suhestub otseselt globaalse poliitikaga. Ajal, mil imperialistlikud hoiakud ja võimusuhted ohustavad väiksemate rahvaste, keelte ja kultuuride identiteeti ning püüavad ühetaolisestada ajaloolist mälu, on enda päritolu, lugude talletamine ja nende sünteesimine eriti oluline.

Niiöelda perekonnaalbumi fenomeni teeb heaks teoseks see, kui isiklikust materjalist saab midagi, mis kõnetab vaatajat ka väljaspool konkreetset perekonda või biograafiat.

Mainisite, et messi ülesanne on anda ka ülevaade suundumustest, millised need on?

Ülevaate andmine on oluline, kuigi mess ei saa ega tohiks olla fotograafia hetkeseisu täielik representatsioon. Üks asi, mis tänavu väga selgelt välja tuleb, on vähene huvi järgida ühte domineerivat visuaalset või digitaalset trendi. Pigem otsitakse oma keelt.

Teine tugev suund on fotograafia tehniline mitmekesisus ja materjalitundlikkus. Filmi ilmutamine, erinevad trükitehnikad, paber, raamimine, fotoraamatu vorm, kõik need otsused on teose loomisel väga olulised. Fotograafia puhul muutuvad üha olulisemaks küsimused sellest, kuidas pilt on tehtud, millise materiaalse vormi ta saab ja kuidas need valikud mõjutavad teose tähendust. Digitaalselt lõputult paljundatavate kujutiste keskel on tähtis see, kuidas kunstnik oma tööprotsessi, tehniliste valikute ja käekirja kaudu fotograafilise kujutise isikupäraseks muudab.

Milline peab olema standard, et kunstnikuna Foto Tallinnale osalema pääseda?

Eelkõige peab autoril olema tugev kunstiline positsioon ja teostel kõrge tehnilise tase. Meie jaoks on oluline kunstniku isiklik keel, selge mõtlemine ja arusaam sellest, mida ta fotograafiaga ja selle abil teha tahab.

Valikus ei ole minu jaoks määrav see, kas kunstnik on juba rahvusvaheliselt tuntud või kas tema tööd on lihtsasti müüdavad. Mind huvitavad heal tasemel kaasaegsed kunstnikud, kelle kaudu ja kellega koos saab oma maailmapilti avardada ning olulistest asjadest rääkida. Kunsti väärtus ei ole minu jaoks eskapismis, vaid selles, kuidas päris maailm, fantaasia, varjule jäänud lood, utoopilised narratiivid ja ühiskonnakriitika sünteesitakse visuaalsesse keelde.

Tänavuse valiku tegid koos minuga eriala tippeksperdid Anna Tellgren, Sara Giuliattini, Margot Samel ja Jeppe Ugelvig, nii et tegemist ei ole kindlasti kunstilise juhi isikliku maitsega, vaid laiema professionaalide poolt tehtud valikuga.

Kui palju töödest messi jooksul ostja leiab?

Eelmisel korral leidis messi ajal uue omaniku 41 teost, kaheksateistkümnelt erinevalt kunstnikult, ehk üle pooltelt messil osalevatelt kunstnikelt osteti vähemalt üks teos. Ilmselt toimus ka messijärgseid müüke.

Loodan muidugi, et kunstnikud ja galeriid müüvad hästi ja oleme messiga selle nimel palju tööd teinud: kohal on võtmekollektsionäärid ja institutsioonide esindajad Baltikumist ja kaugemalt. Sellel aastal eeldame vähemalt sama kõrget, ja veel kõrgemat müüginumbrit. Aga müükide kõrval on sama oluline see, et tekiks uusi kontakte, uusi kunstihuvilisi ja pikemaid erialaseid suhteid. Mõnikord algab kollektsionääri suhe kunstnikuga ühest vestlusest messil ja ost tuleb alles hiljem.

Miks inimene peaks foto eest raha maksma, kui saab ka tasuta, maailm on pilte täis?

Just sellepärast, et maailm on pilte täis.

Tasuta pilt on enamasti mõeldud tarbimiseks ja levitamiseks. Igaüks võib koduprinteris Picasso teose koopiapaberi peale välja trükkida, aga see ei muuda väljatrükki originaalteoseks või mingit pidi väärtuslikuks. Samamoodi ei ole kaasaegse kunsti väljal toimiv foto lihtsalt pilt meie visuaalses keskkonnas. See on osa kaasaegse kunsti diskursusest ja sünnib teistsugustel eesmärkidel.

Kunstiteos see-eest on autori tehtud valikute tulemus: millest teos kõneleb, milline kaader, formaat, paber, trükitehnika, tiraaž ja raam. Fotokunsti teose tiraaž on kunstniku poolt ette määratud, üldjuhul 2–5 eksemplari, mis tähendab et kunstnik seda juurde ei tooda. Sama loogika alusel toodetakse ka graafikateoseid.

Läbi oma kunstiteoste ostmise valikute kommunikeerime enda väärtusi, identiteeti, maitset ja ka staatust. Teosed, mida enda ümber kogume, saavad osaks meie visuaalsest ja intellektuaalsest maailmast ning räägivad selle kohta, mis meid maailmas huvitab.

Kes on kõige kallim osalev kunstnik?

Teose hinna määrab selle tiraaž, suurus ja tehnika, lisaks ka kunstniku CV, ehk tema erialane tegevus tunnustus. Ainult numbreid vaadates leiab messi kõige kallima teose Tütar galerii väljapanekust: Eestit 2013. aastal Veneetsia biennaalil esindanud kunstniku Denes Farkase 300 fotost koosnev installatsioon maksab 7500 eurot. Kõige soodsamad on Austria kunstniku Thordis Wolfi analoogfotod, mille hinnad algavad 333 eurost.

Kas tahaksite kedagi või midagi kuidagi eriti esile tõsta või ära mainida?

Minu meelest võiksime Eestis palju julgemalt mõelda fotograafia kollektsioneerimisest kui loomulikust osast kaasaegse kunsti kogumisest. See on legitiimne kaasaegse kunsti meedium täpselt nagu graafika, skulptuur või maal. Lisaks julgustan huvilisi kohale tulema ja teoste ning autoritega tutvuma, osa saama messi vestluspaneelidest ja kunstnikega intervjuudest mis messil aset leiavad. Kõigepealt tuleb kunsti vaadata ja selle sisuga tutvuda, alles seejärel saame hakata rääkida potentsiaalsest ostust, aga kunsti vaatamise puhul ei ole teose ostmine esmane.

Vaid kolmel päeval, 18.-20. septembril on Kai kunstikeskuses avatud Eesti ainus kunstimess Foto Tallinn 2026, mis toob kunstipublikuni rahvusvahelise žürii poolt valitud kaasaegse fotokunsti paremiku 15 riigist. Esindatud on 45 kunstniku looming, enamik kunstnikke ja galeriste on kohapeal teoseid tutvustamas. Toimub kunstikogujatele suunatud eriprogramm ning 15 sündmusest koosnev publikuprogramm mitmekülgsete tuuride, arutelude ja vestlustega.

Reedest pühapäevani toimuval kaasaegse kunsti suursündmusel, iga kahe aasta tagant toimuval Foto Tallinnal, saab publik läbilõike viimaste aastate fotokunsti suundadest, selle paremikust, kohtuda kunstnike ja valdkonna professionaalidega ning kaasa rääkida kaasaegse kunsti hetkeseisu ja tuleviku potentsiaali hinnates. Üle kahesaja eriilmelise kunstiteose, kunstnikud ja galeristid 15 riigist ning mitmekülgne publikuprogramm on publikule avatud vaid kolme päeva vältel. Anna Tellgren Moderna Museet’ist, Sara Giuliattini, Stella ja Tõnu Runnel, Priit Lepasepp, Lilian Hiob-Küttis, Sakari Tervo, Kadi-Ell Tähiste ja Monika Kallas-Anton on mõned nimed Foto Tallinn 2026 publikuprogrammi 15 sündmusel esinevatest kaasaegse kunsti ekspertidest ning kunstikogujatest. Foto Tallinna raames antakse välja ka Artproofi produktsioonipreemia ning taastuvenergiale ja rohetehnoloogiate innovatsioonile pühendunud ettevõtte Sunly valib Foto Tallinn 2026 valikust välja uued täiendused nende kunstikogusse.

Eesseisval nädalavahetusel Kai kunstikeskuses toimuval Foto Tallinnal eksponeeritud kunstiteoseid iseloomustavad selge lähtekohaga fotograafilised praktikad, tugevad narratiivsed raamistikud ja eripärane visuaalne keel. Foto Tallinn 2026 kunstilise juhi Lilian Hiob-Küttise sõnul on praegusel igakülgsel ületarbimise ajastul muutunud veelgi olulisemaks lood, mis ei allu domineerivatele visuaalsetele ja ideoloogilistele mustritele. Oluliseks muutub kriitiline suhe tõe ja narratiiviga ning küsimus sellest, kuidas isiklik vaatepunkt kujundab meie arusaama tegelikkusest. “Identiteet, kasvukeskkond, kogukond, perekonna lood, isiklikud mütoloogiad, aga ka selle maailma kõhedus ja kummastus, milles me elame – kõik need leiavad Foto Tallinnal erineval moel kunstilise väljenduse.”

Eesti ainus kunstimess Foto Tallinn toimub üle aasta ja tänavu juba 12ndat korda. Rekordarvu kandideerijate hulgast valis rahvusvaheline žürii välja 16 kunstigaleriid ja 15 individuaalselt kandideerinud kunstnikku, kokku saab messil näha 45 kunstniku teoseid 15 riigist. Kolme päeva vältel toimub ka sisukas publikuprogramm 15 üritusega. Foto Tallinnal osaleb üle 90 väliskülalise – kunstikogujad; muuseumide, näitusemajade ja kunstifondide esindajad, ajakirjanikud, galeristid ja kunstnikud.

Foto Tallinn 2026 žüriisse kuulusid Anna Tellgren (Moderna Museet, Stockholm), Jeppe Ugelvig (New York), Margot Samel (New York), Sara Giuliattini (Polycopies, Pariis) ja Foto Tallinn 2026 kunstiline juht Lilian Hiob-Küttis.

Foto Tallinn 2026 kunstimessil osalevad kunstigaleriid ja nende esindatavad kunstnikud: ALMA & (LV): Rasa Jansone (LV), Vika Eksta (LV); ASNI (LV): Agate Tūna (LV); Drifts (LT): Janina Sabaliauskaitė (LT/UK); FOKU Gallery (EE): Johanna Adojaan (EE), Roman-Sten Tõnissoo (EE), Tanja Muravskaja (EE), Tuukka Kaila (FI/EE); Gallery Halmetoja (FI): Antti J. Leinonen (FI), Elina Brotherus (FI); Helsinki Contemporary (FI): Emma Sarpaniemi (FI); ISSP Gallery (LV): MAREUNROL’S (LV), Rūta Kalmuka (LV); Kogo Gallery (EE): Kristina Õllek (EE), Līga Spunde (LV); Maksla XO (LV): David Penny (UK), Roman Korovin (LV); Punctum Gallery (EE): Joosep Kivimäe (EE), Kristine Krauze-Slucka (LV); SIC (FI): Sauli Sirviö (FI); Temnikova & Kasela Gallery (EE): Flo Kasearu (EE), Krista Mölder (EE), Sigrid Viir (EE); Helsingi Kunstiakadeemia / Uniarts Helsinki (FI): Ananya Tanttu (FI), Diana Luganski (FI), Erkki Huilla (FI); TOBE Gallery (HU): Kincső Bede (RO); Tütar Gallery (EE): Dénes Farkas (EE/HU); Vasli Souza (NO): Hilla Kurki (FI), Taavi Rekkaro (EE). Ning individuaalselt kandideerinud kunstnikud: Bob Bicknell-Knight (UK/EE), Elena Kristofor (UA/AT), Francesca Marengo (IT/UK), Gedvile Tamosiunaite (LT/DE), Jói Kjartans (IS/NO), Liina Leo (EE), Maria Kapajeva (EE/UK), MAryam Touzani (MA/NL), Mia Dudek (PL/PT), Naguel Rivero (AR/FR), Paul Kuimet (EE), Sarah Stone (UK/BE), Saskia Reis (DE), Sofia Runarsdotter (SE), Thordis Wolf (AT).

Foto Tallinn 2026 on avatud 18.-20. septembrini Kai kunstikeskuses iga päev alates kell 11.00. Lisainfo ja publikuprogramm: www.fototallinn.ee

Publikuprogramm:

REEDE, 18 september 2026

11.00 – 19.00 Foto Tallinn 2026 on avatud

13.00 Vestlus kunstnikuga: Artproofi produktsioonipreemia laureaat 2026 (inglise keeles). Moderaator Hedi Jaansoo (EE), laureaat kuulutatakse välja samal hommikul.

14.00 Messituur (eesti keeles) & välkvestlus kunstnikuga (eesti keeles). Tuuri juhib Sabina Ummelas (EE), kunstnik Tanja Muravskaja (EE), esindab FOKU galerii.

16.00 FOKU esitleb: Portselanplaadid, tardunud kellad ja jagatud ruum (inglise keeles). Moderaator Hedi Jaansoo (EE); panelistid Bob Bicknell-Knight (EE/UK), Erkki Huilla (FI), esindab Helsingi Kunstiakadeemia, Johanna Adojaan (EE), esindab FOKU galerii.

17.00 Kuraatorituur (eesti keeles) & välkvestlus kunstnikuga (inglise keeles). Kuraator

Lilian Hiob-Küttis (EE), kunstnik Emma Sarpaniemi (FI), esindab Helsinki Contemporary.

18.00 Uued suunad, vanad küsimused: kaasaegne kunst Balti- ja Põhjamaades (inglise keeles). Moderaator Sakari Tervo (FI), Pitted Dates. Panelistid: Elīna Drāke (LV), ASNI; Liina Leo (EE), Gedvilė Tamošiūnaitė (LT/DE).

LAUPÄEV, 19 september 2026

11.00 – 19.00 Foto Tallinn 2026 on avatud

12.00 Erituur. Kunst koju: isiklik vaade kogumisele (eesti keeles). Vestlevad ja tuuri juhivad

Stella Runnel (EE) ja Tõnu Runnel (EE).

13.00 Kuraatorituur (inglise keeles) & välkvestlus kunstnikuga (eesti keeles). Kuraator Lilian Hiob-Küttis (EE), kunstnik Kincső Bede (HU/RO), esindab TOBE galerii.

14.00 Era- ja korporatiivkogujad: kunst kui investeering, identiteedi osa või pärandi loomine? (eesti keeles). Moderaator Taivi Koitla (EE). Panelistid Monika Kallas-Anton (EE), SEB ja Priit Lepasepp (EE), Sunly.

15.00 Kunstikogumise ABC ja erituur ELLELLiga (eesti keeles). Vestlevad ja tuuri juhivad

Kadi-Ell Tähiste (EE) ja Lilian Hiob-Küttis (EE). Tuurile järgneb kunstikogujatele suunatud rakenduse Artopia tutvustus, mida esitlevad asutajad Iida Kaisa Urm ja Maria-Elisabeth Lootus.

16.00 Mida teeb muuseum fotoga? (inglise keeles). Moderaator Indrek Grigor (EE), Tartu Kunstimuuseumist usutleb Anna Tellgreni (SE), Moderna Museet.

17.00 Messituur (eesti keeles) & välkvestlus kunstnikuga (inglise keeles). Tuuri juhib Sabina Ummelas (EE), kunstnik Sofia Runarsdotter (SE).

PÜHAPÄEV, 20 september 2026

11.00 – 18.00 Foto Tallinn on avatud

12.00 Kuraatorituur (eesti keeles) & välkvestlus kunstnikuga (inglise keeles). Kuraator

Lilian Hiob-Küttis (EE), kunstnik Janina Sabaliauskaitė (LT/UK), esindab Drifts galerii.

14.00 Fotoraamatute erituur: valik raamatuid Foto Tallinna kunstnikelt (inglise keeles). Vestleb ja tuuri juhib Sara Giuliattini (IT/FR), Polycopies.

15.30 Elastsuse eelised: Põhja- ja Baltimaade positsioneerimine rahvusvahelisel kunstiturul (inglise keeles). Moderaator Šelda Puķīte (LV/EE), Kogo galerii. Panelistid: Iveta Gabaliņa (LV), ISSP galerii; Katja Räisänen (FI), Helsinki Contemporary; Mailis Timmi (EE), Tütar galerii.

16.30 Messituur (eesti keeles) & välkvestlus kunstnikuga (eesti keeles). Tuuri juhib Sabina Ummelas (EE), kunstnik Sigrid Viir (EE), esindab Temnikova & Kasela galerii.

Foto Tallinn on iga kahe aasta tagant toimuv rahvusvaheline kunstimess, mis esitleb tippekspertidest koosneva žürii poolt valitud kunstnike ja galeriide esindatud loomingut, tuues publikuni uusima kaasaegse fotokunsti ning pakkudes kunstikogujatele ja kunstihuvilistele võimalust tutvuda uute teoste, uute ideede ja kunstnike endiga. Foto Tallinn – fotokunsti tulevikku kujundades. 

Messi korraldavad Foto Tallinn, Eesti Fotokunstnike Ühendus ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus. Foto Tallinn 2026 toimumist toetavad Sorainen, Sunly, Artproof, FedEx, Eesti Kultuurkapital, Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet ning on kaasrahastanud Euroopa Liit.

Foto Tallinn 2024, foto: Aron Urb

Kaasaegse kunsti suursündmus Foto Tallinn toob järgmisel nädalal kunstipublikuni rahvusvahelise tippekspertidest žürii poolt rekordarvu kandideerijate hulgast valitud fotokunsti viimaste aastate paremiku ning sisutiheda programmi kunstikogujatele, kunstihuvilistele ja valdkonna professionaalidele. 18. – 20. septembril Kai kunstikeskuses toimuval Foto Tallinn 2026 kunstimessil saab näha 45 kunstniku loomingut 15 riigist. Esindatud on 16 galeriid ja 15 individuaalselt kandideerinud kunstnikku. Toimub kunstikogujatele suunatud eriprogramm ning 15 sündmusest koosnev publikuprogramm mitmekülgsete tuuride, arutelude ja vestlustega. Eesseisval messil osaleb üle 90 väliskülalise ning kohapeal on teoseid tutvustamas galeristid ja kunstnikud ise.

„Fotograafia on keeruline meedium ja arvan, et just seetõttu tänapäeval eriti väärtuslik,“ kommenteeris Foto Tallinn 2026 kunstiline juht Lilian Hiob-Küttis. „See annab meile võimaluse treenida kriitilise mõtlemise oskust: mis on lavastatud, mis päriselt aset leidnud, mida  on manipuleeritud ja mida tehislikult loodud? Need asjad ei pruugi esmapilgul sugugi ilmsed olla. Pildi mõistmine sõltub sageli sellest, kas me teame midagi selle autorist, narratiivist, ajaloost ja kultuurilistest viidetest,“ lisas ta.

Eesti ainus kunstimess Foto Tallinn toimub üle aasta ja tänavu juba 12ndat korda. Rekordarvu kandideerijate hulgast valis rahvusvaheline žürii välja 16 kunstigaleriid ja 15 individuaalselt kandideerinud kunstnikku, kokku saab messil näha 45 kunstniku teoseid 15 riigist. Foto Tallinnale on saabumas üle 90 väliskülalise – kunstikogujad; muuseumide, näitusemajade ja kunstifondide esindajad ja ajakirjanikud. Kohapeal on väljapanekuid tutvustamas messil osalevad galeristid ja kunstnikud.

„Igal korral erinev rahvusvaheline ekspertžürii annab kunstimessile oma näo, peegeldab kaasaegse fotokunsti üleilmset hetkeseisu ja tulevikupüüdlusi ning tagab kunstihuvilise jaoks kõrge kvaliteedi,“ sõnas Foto Tallinna juht Kadi-Ell Tähiste. “Kunstimessid on üle maailma kõrgelt hinnatud formaat, neil saab kunstipublik kompaktseima ülevaate kunstivälja uusimatest suundadest ja võimaluse vahetult kohtuda galeristide ja kunstnikega,” kirjeldas Tähiste.

Lilian Hiob-Küttis ja Kadi-Ell Tähiste, foto: Laura Arum-Lääts

Käesoleval aastal, 18.-20. septembril Kai kunstikeskuses toimuvale Foto Tallinnale valitut iseloomustavad selge lähtekohaga fotograafilised praktikad, tugevad narratiivsed raamistikud ja eripärane visuaalne keel.

Lilian Hiob-Küttise sõnul on praegusel enneolematul piltide ületarbimise ajastul muutunud veelgi olulisemaks lood, mis ei allu domineerivatele visuaalsetele ja ideoloogilistele mustritele. Oluliseks muutub kriitiline suhe tõe ja narratiiviga ning küsimus sellest, kuidas isiklik vaatepunkt kujundab meie arusaama tegelikkusest. “Identiteet, kasvukeskkond, kogukond, perekonna lood, isiklikud mütoloogiad, aga ka selle maailma kõhedus ja kummastus, milles me elame – kõik need leiavad Foto Tallinnal erineval moel kunstilise väljenduse.”

Foto Tallinn 2026 žüriisse kuulusid Anna Tellgren (Moderna Museet, Stockholm), Jeppe Ugelvig (New York), Margot Samel (New York), Sara Giuliattini (Polycopies, Pariis) ja Foto Tallinn 2026 kunstiline juht Lilian Hiob-Küttis.

Foto Tallinn 2026 osalevad kunstigaleriid ja nende esindatavad kunstnikud: ALMA & (LV): Rasa Jansone (LV), Vika Eksta (LV); ASNI (LV): Agate Tūna (LV); Drifts (LT): Janina Sabaliauskaitė (LT/UK); FOKU Gallery (EE): Johanna Adojaan (EE), Roman-Sten Tõnissoo (EE), Tanja Muravskaja (EE), Tuukka Kaila (FI/EE); Gallery Halmetoja (FI): Antti J. Leinonen (FI), Elina Brotherus (FI); Helsinki Contemporary (FI): Emma Sarpaniemi (FI); ISSP Gallery (LV): MAREUNROL’S (LV), Rūta Kalmuka (LV); Kogo Gallery (EE): Kristina Õllek (EE), Līga Spunde (LV); Maksla XO (LV): David Penny (UK), Roman Korovin (LV); Punctum Gallery (EE): Joosep Kivimäe (EE), Kristine Krauze-Slucka (LV); SIC (FI): Sauli Sirviö (FI); Temnikova & Kasela Gallery (EE): Flo Kasearu (EE), Krista Mölder (EE), Sigrid Viir (EE); Helsingi Kunstiakadeemia / Uniarts Helsinki (FI): Ananya Tanttu (FI), Diana Luganski (FI), Erkki Huilla (FI); TOBE Gallery (HU): Kincső Bede (RO); Tütar Gallery (EE): Dénes Farkas (EE/HU); Vasli Souza (NO): Hilla Kurki (FI), Taavi Rekkaro (EE).

Ning eraldiseisvalt kandideerinud kunstnikud: Bob Bicknell-Knight (UK/EE), Elena Kristofor (UA/AT), Francesca Marengo (IT/UK), Gedvile Tamosiunaite (LT/DE), Jói Kjartans (IS/NO), Liina Leo (EE), Maria Kapajeva (EE/UK), MAryam Touzani (MA/NL), Mia Dudek (PL/PT), Naguel Rivero (AR/FR), Paul Kuimet (EE), Sarah Stone (UK/BE), Saskia Reis (DE), Sofia Runarsdotter (SE), Thordis Wolf (AT).

Foto Tallinn 2026 toimub 18.-20. septembrini Kai kunstikeskuses. Osalejate info ja publikuprogramm: www.fototallinn.ee

Foto Tallinn on iga kahe aasta tagant toimuv rahvusvaheline kunstimess, mis esitleb tippekspertidest koosneva žürii poolt valitud kunstnike ja galeriide esindatud loomingut, tuues publikuni uusima kaasaegse fotokunsti ning pakkudes kunstikogujatele ja kunstihuvilistele võimalust tutvuda uute teoste, uute ideede ja kunstnike endiga. Foto Tallinn – fotokunsti tulevikku kujundades. 

Messi korraldavad Foto Tallinn, Eesti Fotokunstnike Ühendus ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus. Foto Tallinn 2026 toimumist toetavad Sorainen, Sunly, Artproof, FedEx, Eesti Kultuurkapital, Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet ning on kaasrahastanud Euroopa Liit.

Fotomaterjal:

Foto Tallinn 2026 tiim

Foto Tallinn 2026 žürii

Foto Tallinn 2026: valik messil esindatud kunstiteostest

Valik fotosid eelmisest Foto Tallinna kunstimessist

Lilian Hiob-Küttis, foto: Laura Arum-Lääts

Sergej Timofejevi intervjuu Arterritory väljaandes Lilian Hiob-Küttisega, Foto Tallinn 2026 kunstilise juhiga. „Fotograafia on keeruline meedium ja ma arvan, et just seetõttu on see tänapäeval eriti väärtuslik. See annab meile võimaluse treenida oma kriitilise mõtlemise oskust: mis on lavastatud, mis dokumentaalne, mis päris ning mida on manipuleeritud või tehislikult loodud?“ ütleb ta.

Foto Tallinn 2026, Eesti ainus kaasaegsele fotograafiale pühendatud rahvusvaheline kunstimess, toimub 18.–20. septembril 2026 Tallinnas Kai kunstikeskuses. Üle aasta toimuv mess toob kokku kunstnikud, galeriid, kollektsionäärid, kuraatorid ja fotograafiahuvilised, et tutvustada fotograafiakunsti värskeimaid arenguid. 2026. aasta Foto Tallinna osalejad valis rahvusvaheline žürii, kuhu kuulusid Moderna Museeti kuraator Anna Tellgren Stockholmist, kuraator ja kriitik Jeppe Ugelvig, New Yorgi galerist Margot Samel, Polycopies’e kaasdirektor Sara Giuliattini ning kunstiline juht Lilian Hiob-Küttis. Valikuprotsessile laekus rekordarv taotlusi, mis peegeldab nii messi kasvavat rahvusvahelist tuntust kui ka kaasaegse fotograafia praktikate mitmekesisust.

Kuidas näete fotograafiamessi rolli muutumas tänapäeval, mil fotograafia eksisteerib samaaegselt kunstimeediumi, kommertspildi, digifaili ja üha enam ka tehisintellekti loodud vormina?

Kui mõtlen fotograafiamessi rollile tänapäeval, näen seda kaasaegse kunsti messide laiemas kontekstis. Meil on sellised messid nagu Art Rotterdam/Unseen, Paris Photo ja Photo London, ning kuigi ma ei arva tingimata, et igal meediumil peab olema omaette mess, on fotograafia puhul sellel mõte. Konkreetsele meediumile keskendumine võimaldab sul (korraldaja, osaleja või külastajana) süveneda tõeliselt selle eripäradesse ning, võib-olla veelgi olulisemana, autoritesse ja nende individuaalsetesse mikrokosmoseisse.

Pean seda eriti oluliseks ajal, mil pildid ringlevad pidevalt meedias ja veebis, sageli lahutatuna oma algallikast ja inimesest, kes need lõi. Kaasaegne kunstifotograafia, toimetusfotograafia, dokumentaalfotograafia ja tehisintellekti loodud pildid võivad kõik välja näha nagu „pildid“, kuid neil on väga erinevad eesmärgid ning nad toimivad väga erinevates kontekstides. Me tarbime neid kõiki, sageli samas visuaalses keskkonnas.

Fotograafiamess saab pakkuda võimalust seda protsessi aeglustada: keskenduda ühele pildile või pildiseeriale ning mõelda selle taga olevale mõttekäigule, tehnikale, materiaalsusele, autorile ja kontekstile, milles see loodi. See loob ruumi intellektuaalseks ja kultuuriliseks dialoogiks ning võimaldab jälgida mõttekäiku, mis võib lõputus veebivoo visuaalses katkematuses kergesti kaduma minna.

Fotograafia on keeruline meedium ja ma arvan, et just seetõttu on see tänapäeval eriti väärtuslik. See annab meile võimaluse treenida oma kriitilise mõtlemise oskust: mis on lavastatud, mis dokumentaalne, mis päris ning mida on manipuleeritud või tehislikult loodud? Need asjad ei pruugi esmapilgul sugugi ilmsed olla. Pildi mõistmine sõltub sageli sellest, kas me teame midagi selle autorist, narratiivist, ajaloost ja kultuurilistest viidetest.

Fotograafia võimaldab meil mõelda sellele, mis on pilt, kes selle tegi, miks see tehti ja kuidas meid suunatakse seda vaatama. Maalikunsti puhul aktsepteerime kergemini, et tegemist on konstrueeritud tõlgendusega; fotograafia puhul võime endiselt langeda eeldusse, et see kujutab tegelikkust.

Rõhutate „rangelt läbimõeldud fotograafilisi praktikaid, tugevaid narratiivseid raamistikke ja eripärast visuaalset keelt“. Mida need omadused teie jaoks praktikas tähendavad ning mis paneb ühe fotoprojekti tänapäeval teiste seast esile tõusma?

Need on omadused, mida otsin kunstis üldisemalt, kuid fotograafias võivad pildi loomisega seotud detailid olla uskumatult täpselt paika häälestatud. Paljud fotograafid, keda tunnen, on oma meediumi suhtes peaaegu obsessiivsed – nad on selle käsitöölised ja meistrid. Ajal, mil pilte saab toota ja levitada peaaegu ilma igasuguse hõõrdumiseta, tundub selline tähelepanelikkuse, oskuse ja meediumi füüsilise tunnetuse tase üha olulisem.

Sama tähtsad on tugevad narratiivid ja eripärane visuaalne keel. Elame läbi enneolematut piltide ületarbimist, aga ka igasuguse muu ületarbimise ajastut, ning see muudab veelgi olulisemaks kohtumise lugudega, mis seisavad vastu domineerivatele visuaalsetele ja ideoloogilistele mustritele. Isiklikud lood, perekonnalood, nägemused teistsugustest olemise viisidest, päritolulood ning inimeste ja paikade vaatenurgad, mis jõuavad harva meie igapäevasesse meediasse või algoritmide kujundatud infovoogudesse. Just neid teistsugususe taskuid pean tänapäeva fotograafias eriti väärtuslikuks.

Olete öelnud, et fotograafiat tuleks mõista kunstikaanoni lahutamatu osana. Kas tunnete, et fotograafia on juba täielikult jõudnud kaasaegse kunsti diskursusesse või on veel institutsionaalseid ja turuga seotud takistusi, mida tuleb ületada?

Ausalt öeldes arvan, et fotograafia on kaasaegse kunsti kaanonisse juba kindlalt sisenenud. Kui vaadata suuri institutsioone ja sihtasutusi nagu MoMA, Tate, The Met ja Centre Pompidou, siis fotograafia on nende kogude, näituste ja uurimistöö lahutamatu osa.

See messiversioon vaatleb nii viimase viie aasta jooksul fotograafiapraktikat kujundanud arengusuundi kui ka selle tulevikusuundi. Millised muutused fotograafias on teie arvates selle aja jooksul olnud kõige olulisemad?

Arvan, et üks olulisemaid nihkeid on olnud kriitilisem suhe tõe ja narratiiviga. Mitte tingimata suurte poliitiliste narratiivide kaudu, vaid üha tugevama rõhuasetuse kaudu subjektiivsusele. Maailma vaatamisele omaenda silmade läbi ja sellest isikliku universumi konstrueerimisele. Identiteet, kasvukeskkond, kogukond, perekonna lood, isiklikud mütoloogiad, aga ka selle maailma kõhedus ja kummastus, millesse oleme sattunud – kõik need saavad materjaliks.

Seda on messil väga selgelt näha. Üks kunstnik läheneb sellele perekonnaarhiivi kaudu, teine videomängude kellade kaudu, kolmas portreekunsti kaudu, neljas leitud eseme või sulava jäätise kaudu. Neid praktikaid ühendab huvi selle vastu, kuidas tähendus pildi kaudu konstrueeritakse, mitte ühine esteetika või teema.

Samal ajal näen suhteliselt vähe huvi viimase visuaalse, kontseptuaalse või digitaalse trendi järgimise vastu. Selle asemel on tugev tagasipöördumine autorsuse ja materiaalsuse juurde: filmi ilmutamine, trükiprotsessidega eksperimenteerimine, raamimine, järjestamine. Kõik need otsused aitavad kunstnikul välja mõelda, kuidas muuta see tohutu ja väljakujunenud meedium selgelt enda omaks.

Mess pöörab erilist tähelepanu piirkonnast pärit loomingule. Millised Balti ja laiemalt Ida-Euroopa fotograafiamaastiku aspektid tunduvad teile praegu eriti köitvad?

Arvan, et piirkonnas kasvab enesekindlus omaenda ajaloo, identiteedi ja visuaalse keele kehtestamisel, selle asemel et püüda sobituda Lääne kaanonisse või mõõta oma loomingut lääne narratiivide järgi. Tekib tunne: me oleme siin, need on meie lood ja see on looming, mis on meie jaoks oluline. Piirkonnal on oma keerukused, ajalugu ja kultuurilised viited ning kunstnikud käsitlevad neid üha enam iseseisva materjalina. Ma ei pea silmas seda, et Lääne kaanon tuleks tagasi lükata, kuid see ei pea olema raamistik, mille kaudu kõigele heakskiitu antakse. Me oleme osa kaanonist. Meie loome seda.

Mõningaid turuspetsiifilisi väljakutseid siiski on, eriti selles osas, kuidas hinnatakse fotograafilisi tiraaže võrreldes unikaalteostega, kuidas nende hinnastamist mõistetakse ja kuidas kollektsionäärid tajuvad tiražeeritud foto omamise väärtust. Samas näen selles ka eelist: kuna fotod on sageli tiražeeritud, võivad need olla hinnalt kättesaadavamad kui unikaalteosed. Kollektsionäärid on harjunud ostma tiražeeritud graafikat ja teoseid, nii et ma ei näe tegelikult põhjust, miks fotograafia kogumine peaks tunduma kuidagi hirmutavam.

Mis puudutab tehisintellekti loodud piltide jõudmist fotograafiana institutsionaalsetesse kogudesse, siis loodan, et seda ei juhtu kunagi. Kuigi, arvestades seda, kui kiiresti asjad muutuvad, kahtlustan, et see lause võib üsna halvasti vananeda.

Kuidas tasakaalustate kunstilist eksperimenteerimist kunstimessi tegelikkusega, kus teosed peavad suhtlema ka kollektsionääride ja turuga?

Arvan, et meie kollektsionäärid on piisavalt targad, et usaldada kunstnikke ja messi kunstilist suunda. Valiku teeb ekspertide rühm, kuhu kuuluvad Anna Tellgren, Margot Samel, Jeppe Ugelvig ja mina, seega on esitatava loomingu taga tugev kuraatorlik filter. Kui kollektsionäärid ei tunne kunstnikke veel, siis loodan, et usaldus valiku vastu annab neile põhjuse teostega suhestuda.

Kollektsionäärid on uudishimulikud, intelligentsed ja mängulised inimesed. Minu kohustus on näidata neile piirkonna kõige asjakohasemat ja huvitavamat kaasaegset fotograafiat, mitte püüda ette aimata, mida nad minu arvates osta võiksid tahta.

Kui turg kompromissi otsib, võivad nad minna kaubanduskeskusesse.

Millele peaksid kollektsionäärid teie arvates tänapäeva kaasaegset fotokunsti vaadates rohkem tähelepanu pöörama – lisaks pildile endale?

Arvan, et kollektsionäärid peaksid tähelepanu pöörama omaenda sisetundele. Mis tõmbab teie tähelepanu? Mis tundub teile tähenduslik või oluline? Mille juurde te ikka ja jälle tagasi pöördute? Kunsti kogumine on väga isiklik tegevus ning aja jooksul loote sisuliselt omaenda piltide, narratiivide ja viidete universumi. Pole mingit vajadust osta midagi lihtsalt sellepärast, et turg on selle heaks kiitnud või et arvate, et peaksite seda armastama.

Loomulikult võivad kasulikud olla kunstniku CV, teose kontekst ja teile usaldusväärse galeristi nõuanded. Kuid lõppkokkuvõttes omistaksin rohkem kaalu suhtele, mis teil teosega tekib. Kui suudate ette kujutada, et tahaksite seda ikka ja jälle vaadata, siis on see tõenäoliselt hea koht, kust alustada.

Loe edasi täispikka intervjuud siit.

Kaasaegse fotokunsti mess Foto Tallinn tutvustab publikule rahvusvahelise žürii poolt valitud 16 galerii ning 15 individuaalselt kandideerinud kunstniku väljapanekuid. Kokku on messil esindatud 45 kunstniku looming, kellest enamus on ka ise kohal oma töid tutvustamas. Foto Tallinn 2026 žüriisse kuulusid kunstiväljal kõrgelt hinnatud professionaalid: Anna Tellgren (Moderna Museet, Stockholm), Jeppe Ugelvig (New York), Margot Samel (New York), Sara Giuliattini (Polycopies, Pariis) ja Foto Tallinn 2026 kunstiline juht Lilian Hiob-Küttis.

Kunstimessile Foto Tallinn laekus tänavu rekordarv taotlusi, kõrget taset ja mitmekülgset lähenemist kaasaegsele fotokunstile tõstsid esile kõik žüriiliikmed. „Esitatud tööde üldine tase oli kõrge, mis tegi valiku- ja hindamisprotsessi nii konkurentsirohkeks kui ka kaasahaaravaks,” kommenteeris kunstiline juht Lilian Hiob-Küttis. “Läbivate teemadena kerkisid esile identiteet, mälu ja tähenduse konstrueerimine. Seda läbi tähelepanu suunamise näiliselt marginaalsetele detailidele. See fookus on eriti aktuaalne ajal, mil piltide ja informatsiooni üleküllus on häirivalt intensiivne. Kunstnikud uurivad, kuidas maailm on struktureeritud ning kuidas kujundatakse vaataja taju ja tähendusi,“ lisas ta.

Žüriiliikme Sara Giuliattini sõnul eristusid tema jaoks projektid, mis uurisid fotograafilise meediumiga seotud algupäraseid küsimusi: eksperimentaalsed lähenemised, mis seadsid kahtluse alla fotograafia olemuse, küsides selle aine enda järele. „Leian, et osalejate lõplik valik on heterogeenne ja mitmetahuline, mis katab kaasaegse loomingulise väljenduse laia spektri. Käsitletavad teemad ja kasutatud materjalid on mitmekesised ning saavad olema põnevad avastused kunstiarmastajatele ja kollektsionääridele,“ kirjeldas Giuliattini.

Tänavusel Foto Tallinnal on esindatud senisest oluliselt rohkem kunstigaleriisid — 16 galeriid tutvustamas kokku 30 kunstniku teoseid. “Osalevad galeriid on rahvusvaheliselt tunnustatud tegijad, kes osalevad regulaarselt maailma juhtivatel kunstimessidel,“ sõnas Lilian Hiob-Küttis. Galeriide valiku kõrval saab eesseisval kunstisündmusel tutvuda ka 15 eraldiseisvalt kandideerinud kunstniku loomingu ja kunstnike endiga, kes on messil kohal oma teoseid tutvustamas. „Külastajad – olgu nad kunstikogujad, kuraatorid või kunstihuvilised – võivad oodata kõrgel tasemel rahvusvahelist kunstimessi, mille põhirõhk on sel korral Balti – ja Põhjamaade galeriidel ning kunstnikel,” kommenteeris Hiob-Küttis.

Foto Tallinn 2026 osalevad kunstigaleriid ja nende esindatavad kunstnikud: ALMA & (LV): Rasa Jansone (LV), Vika Eksta (LV); ASNI (LV): Agate Tūna (LV); Drifts (LT): Janina Sabaliauskaitė (LT/UK); FOKU Gallery (EE): Johanna Adojaan (EE), Roman-Sten Tõnissoo (EE), Tanja Muravskaja (EE), Tuukka Kaila (FI/EE); Gallery Halmetoja (FI): Antti J. Leinonen (FI), Elina Brotherus (FI); Helsinki Contemporary (FI): Emma Sarpaniemi (FI); ISSP Gallery (LV): MAREUNROL’S (LV), Rūta Kalmuka (LV); Kogo Gallery (EE): Kristina Õllek (EE), Līga Spunde (LV); Maksla XO (LV): David Penny (UK), Roman Korovin (LV); Punctum Gallery (EE): Joosep Kivimäe (EE), Kristine Krauze-Slucka (LV); SIC (FI): Sauli Sirviö (FI); Temnikova & Kasela Gallery (EE): Flo Kasearu (EE), Krista Mölder (EE), Sigrid Viir (EE); Kaunite kunstide akadeemia / Uniarts Helsinki (FI): Ananya Tanttu (FI), Diana Luganski (FI), Erkki Huilla (FI); TOBE Gallery (HU): Kincső Bede (RO); Tütar Gallery (EE): Dénes Farkas (EE/HU); Vasli Souza (NO): Hilla Kurki (FI), Taavi Rekkaro (EE).

Ning eraldiseisvalt kandideerinud kunstnikud: Bob Bicknell-Knight (UK/EE), Elena Kristofor (UA/AT), Francesca Marengo (IT/UK), Gedvile Tamosiunaite (LT/DE), Jói Kjartans (IS/NO), Liina Leo (EE), Maria Kapajeva (EE/UK), MAryam Touzani (NL/MA), Mia Dudek (PL/PT), Naguel Rivero (AR/FR), Paul Kuimet (EE), Sarah Stone (UK/BE), Saskia Reis (DE), Sofia Runarsdotter (SE), Thordis Wolf (AT).

Foto Tallinn 2026 žüriisse kuulusid Anna Tellgren (Moderna Museet, Stockholm), Jeppe Ugelvig (New York), Margot Samel (New York), Sara Giuliattini (Polycopies, Pariis) ja Foto Tallinn 2026 kunstiline juht Lilian Hiob-Küttis.

Anna Tellgren on Stockholmis asuva moodsa – ja kaasaegse kunstimuuseumi Moderna Museeti fotograafiaosakonna peakuraator, teadur ja õppejõud. Tal on äärmiselt laiad teadmised fotograafia ajaloost tänapäevani ning erilise tähelepanu all on just Põhjamaade ja ja Baltimaade kunstiväli.

Kuraator ja kultuurikriitik Jeppe Ugelvig  kirjutab regulaarselt tuntuimatesse eriala väljaannetesse nagu Artforum, Frieze ja Spike Art Quarterly.

New Yorgis elav galerist Margot Samel on Esther kunstimessi üks korraldajatest, juhib omanimelist galeriid Tribecas ning on pikaaegse kogemusega kunstnike esindamisel rahvusvahelistel tippmessidel.

Sara Giuliattini on Pariisis tegutseva fotokunstile pühendatud kirjastuse Polycopies kaasdirektor ja kuraator.

Foto Tallinn 2026 kunstiline juht Lilian Hiob-Küttis on kuraator, galerist ja õppejõud. Tema rahvusvaheline ekspertiis tuleneb muuhulgas pikaajalisest töökogemusest Temnikova & Kasela galeriis ja kunstinõustamise ettevõttes ELLELL.

Foto Tallinn 2026 toimub 18.-20. septembrini Kai kunstikeskuses.

Foto Tallinn on iga kahe aasta tagant toimuv rahvusvaheline kunstimess, mis esitleb tippekspertidest koosneva žürii poolt valitud kunstnike ja galeriide esindatud loomingut, tuues publikuni uusima kaasaegse fotokunsti ning pakkudes kunstikogujatele ja kunstihuvilistele võimalust tutvuda uute teoste, uute ideede ja kunstnike endiga. Foto Tallinn – fotokunsti tulevikku kujundades. 

Messi korraldavad Foto Tallinn, Eesti Fotokunstnike Ühendus ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus. Foto Tallinn 2026 toimumist toetavad Sorainen, Sunly, Artproof, FedEx, Eesti Kultuurkapital, Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet.

Foto Tallinn 2026 kunstimessil osalevad galeriid ja kunstnikud: https://fototallinn.ee/osalejad/

Foto Tallinna ja Kunstiasutuste Liidu tegevjuht ning ELLELL kunstinõustamise kaasasutaja Kadi-Ell Tähiste kirjeldab Eesti Rahvusringhäälingule antud põhjalikus intervjuus, milline on kunstivälja seis, selle kitsaskohad, võimalikud lahendused ja mida Eesti kunstiostja eelistab.

/…/

Mida Eesti kunstiostja eelistab: kas klassikalist maali, mis sobituks interjööri või ostetakse ka skulptuuri ja videot?

Kuigi mõned korrad on Eestis ka videot müüdud, siis ei saa maalikunstist üle ega ümber ja ta jääb kindlasti üheks populaarsemaks kunstiliigiks. Eesti ostja armastab ka graafikat. Kui me vaatame aga näiteks kaasaegse kunsti pilti, siis näeme, et kunstnikud liiguvad üha vabamalt erinevate meediumite vahel ega ole ise tingimata nii ühes žanris kinni. Tänu sellele ei sea ka ostjad endale tingimata nii rangeid piire meediumite ega näiteks ka ajastutega.

Võtame näiteks fotokunsti – on lihtne ette kujutada tavalist dokumentaalfotot, aga vaadates näiteks Foto Tallinna messil esitletud teoseid või ka laiemalt Eesti kaasaegsete fotokunstnike loomingut, näeme, et fototeos võib olla ka näiteks tikitud, trükitud kangale, hõlmata skulpturaalseid või installatsiooni elemente.

Mõnes mõttes, vähemalt mis puudutab vormi ja meediume, on kunst ju üks suur lõbus mäng, kus kunstnikud saavad reegleid nii teha kui ka purustada ning mulle tundub, et praegune ostja tuleb selle mänguga päris hästi kaasa. Avatus piiride vahel liikumiseks on tervitatav ja loomulik. Turg ja ostjaskond liiguvad koos sellega, kuhu kunstnikud oma loomingus parasjagu lähevad.

Muidugi jääb siia kõrvale alati olulise sambana ka konservatiivsem osa kunstikogujaid, kes on keskendunud vanemale ja klassikalisemale kunstile, mis hõlmab valdava osa näiteks oksjoniturust.

Järgmisel aastal on riigikogu valimised. Mis on kultuurivaldkonna ootused uuele parlamendile ja valitsusele?

Valimisteks valmistudes oleme juba kohtunud eri kultuurialade esindajatega, et kujundada ühiseid sõnumeid. Kultuurivaldkondade ühine mure on marginaliseerumine. Kui meile öeldakse otse välja, et kui te arvate, et praegu on raske, siis lähiaastatel läheb veel raskemaks ja hullemaks ning teid kärbitakse veel tugevamini, siis see ei ole sõnum, millega tahaks leppida. Pigem tahaks loota, et järgmistel valitsustel oleks julgust panustada kultuurile, sest meiesugune väikeriik saab kultuuri kaudu teha end palju suuremaks.

On ka mõned teemad, milles oleme suutnud ühiselt kokku leppida ja mis on meile olulised. Näiteks kultuuriürituste ja piletite käibemaks, mille alandamine aitaks Eesti kultuurikorraldajal püsida konkurentsivõimelisena olukorras, kus enamikes Euroopa riikides on vastavad erandid kehtestatud.

Kellega olete jõudnud kokku leppida – vist veel mitte riigiga?

Täna mitte riigiga, vaid omavahel kultuurivaldkonnas. Piletite käibemaks on väga mitmel valdkonnal südame peal. Kunstispetsiifiliselt võiks rääkida ka kunsti vahenduse ja müügi käibemaksust. Suured riigid, näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa, alandasid hiljuti kunsti müügile kehtivat käibemaksu või laiendasid maksuerandeid ka vahendusele, eesmärgiga hoida oma kunstnikke ja galeriste rahvusvahelisel turul konkurentsivõimelisena. Ja me räägime Eesti kõrval väga suurtest turgudest. Mõttekoht.   

Veel üks mõte on bürokraatlikus keeles erisoodustusmaksu vabastuse laiendamine kultuurile ehk nõndanimetatud kultuuri-Stebby. Samamoodi nagu tööandja saab toetada sportimist teatud summaga kvartalis erisoodustusmaksu vabalt, võiks ta saada pakkuda oma töötajatele kultuurielamusi. See on muuseas ka üks hästi konkreetne ettepanek, kuidas tuua seda palju kiidetud eraraha rohkem valdkonda.

Meie kõigi ühine soov on ka see, et vabakutseliste süsteemi korrastamisega mindaks edasi ning võetaks vastu LLS-i muudatused, tuleks rulluv sotsiaalmaks, valdkonnapõhised toetusmeetmed ja kogu keskkond muutuks vabakutselistele soosivamaks ja toetavamaks. Vabakutseliste küsimus on ehk teravam kunstis ja kirjanduses, aga tegelikult ka teatris, filmis ja muusikas.

Viimaks – kõige laiemalt võiks ellu rakendada visioonidokumendi “Kultuur 2030” üht kandvat ideed: toetame kultuuritegijaid lähtuvalt nende tegevuse sisulisest kvaliteedist, mitte omandivormist. Tahaks, et süsteemid oleksid kaasajastatud ja lubaksid meil palju rohkem keskenduda sisule. Oluline on märgata ja toetada oma talente igas valdkonnas ning anda hoogu võimekatele kultuuriasutustele ja festivalidele. Ei ole tähtis, millise lepingu alusel inimesed töötavad või mis vormis organisatsioonid tegutsevad, tase loeb. Toetussüsteemid peavad tulema elule järgi, mitte vastupidi.

Ma arvan, et need on suured plokid, millele saame kõikide kultuurivaldkondadega alla kirjutada – või vähemalt nende kolleegidega, kellega ma olen teistest valdkondadest rääkinud.

Millised kunstivaldkonnad on täna Eestis ühise laua taha koondunud?

Seal on laua taga kunst, kirjandus, muusika, film, teater, arhitektuur, disain ja kõik mis sinna vahele mahub, nii loomeliitude kui ka kultuuriasutuste juhtide kaudu. Meil on valdkondade üleseid konkreetseid ettepanekuid, aga ma arvan, et kõige olulisem sõnum on palve: ärme ise marginaliseeri oma kultuurivaldkonda. Need summad, mis kultuurist kärbitakse, on riigieelarve mõttes väikesed, aga meile tohutu mõjuga.

Need inimesed ja kultuuritegijad on ju nagu meie maavara. Kui me laseme neil laiali joosta ega suuda maksta tasusid või palku nii korraldajatele kui ka sisutegijatele, siis me kaotame nad.

Me kardame kogu aeg, et äkki tuleb sõda ja meie kultuur hävitatakse, aga tegelikult peame praegu iga päev nägema palju vaeva, et me ise ei laseks asjadel käest minna. Hetkel on veel kõik võimalik ja infrastruktuur püsib, aga kui antakse sõnum, et edasi läheb ainult hullemaks, siis ma ausalt öeldes ei tea, kui kaugel me oleme sellest hetkest, kui hakkavad sulgemised ja toimub otseses mõttes laialijooksmine. Seda hetke ei tohi lasta tekkida.

Täispika intervjuu leiab SIIT.