Kaasaegse fotokunsti mess Foto Tallinn tutvustab publikule rahvusvahelise žürii poolt valitud 16 galerii ning 15 individuaalselt kandideerinud kunstniku väljapanekuid. Kokku on messil esindatud 45 kunstniku looming, kellest enamus on ka ise kohal oma töid tutvustamas. Foto Tallinn 2026 žüriisse kuulusid kunstiväljal kõrgelt hinnatud professionaalid: Anna Tellgren (Moderna Museet, Stockholm), Jeppe Ugelvig (New York), Margot Samel (New York), Sara Giuliattini (Polycopies, Pariis) ja Foto Tallinn 2026 kunstiline juht Lilian Hiob-Küttis.

Kunstimessile Foto Tallinn laekus tänavu rekordarv taotlusi, kõrget taset ja mitmekülgset lähenemist kaasaegsele fotokunstile tõstsid esile kõik žüriiliikmed. „Esitatud tööde üldine tase oli kõrge, mis tegi valiku- ja hindamisprotsessi nii konkurentsirohkeks kui ka kaasahaaravaks,” kommenteeris kunstiline juht Lilian Hiob-Küttis. “Läbivate teemadena kerkisid esile identiteet, mälu ja tähenduse konstrueerimine. Seda läbi tähelepanu suunamise näiliselt marginaalsetele detailidele. See fookus on eriti aktuaalne ajal, mil piltide ja informatsiooni üleküllus on häirivalt intensiivne. Kunstnikud uurivad, kuidas maailm on struktureeritud ning kuidas kujundatakse vaataja taju ja tähendusi,“ lisas ta.

Žüriiliikme Sara Giuliattini sõnul eristusid tema jaoks projektid, mis uurisid fotograafilise meediumiga seotud algupäraseid küsimusi: eksperimentaalsed lähenemised, mis seadsid kahtluse alla fotograafia olemuse, küsides selle aine enda järele. „Leian, et osalejate lõplik valik on heterogeenne ja mitmetahuline, mis katab kaasaegse loomingulise väljenduse laia spektri. Käsitletavad teemad ja kasutatud materjalid on mitmekesised ning saavad olema põnevad avastused kunstiarmastajatele ja kollektsionääridele,“ kirjeldas Giuliattini.

Tänavusel Foto Tallinnal on esindatud senisest oluliselt rohkem kunstigaleriisid — 16 galeriid tutvustamas kokku 30 kunstniku teoseid. “Osalevad galeriid on rahvusvaheliselt tunnustatud tegijad, kes osalevad regulaarselt maailma juhtivatel kunstimessidel,“ sõnas Lilian Hiob-Küttis. Galeriide valiku kõrval saab eesseisval kunstisündmusel tutvuda ka 15 eraldiseisvalt kandideerinud kunstniku loomingu ja kunstnike endiga, kes on messil kohal oma teoseid tutvustamas. „Külastajad – olgu nad kunstikogujad, kuraatorid või kunstihuvilised – võivad oodata kõrgel tasemel rahvusvahelist kunstimessi, mille põhirõhk on sel korral Balti – ja Põhjamaade galeriidel ning kunstnikel,” kommenteeris Hiob-Küttis.

Foto Tallinn 2026 osalevad kunstigaleriid ja nende esindatavad kunstnikud: ALMA & (LV): Rasa Jansone (LV), Vika Eksta (LV); ASNI (LV): Agate Tūna (LV); Drifts (LT): Janina Sabaliauskaitė (LT/UK); FOKU Gallery (EE): Johanna Adojaan (EE), Roman-Sten Tõnissoo (EE), Tanja Muravskaja (EE), Tuukka Kaila (FI/EE); Gallery Halmetoja (FI): Antti J. Leinonen (FI), Elina Brotherus (FI); Helsinki Contemporary (FI): Emma Sarpaniemi (FI); ISSP Gallery (LV): MAREUNROL’S (LV), Rūta Kalmuka (LV); Kogo Gallery (EE): Kristina Õllek (EE), Līga Spunde (LV); Maksla XO (LV): David Penny (UK), Roman Korovin (LV); Punctum Gallery (EE): Joosep Kivimäe (EE), Kristine Krauze-Slucka (LV); SIC (FI): Sauli Sirviö (FI); Temnikova & Kasela Gallery (EE): Flo Kasearu (EE), Krista Mölder (EE), Sigrid Viir (EE); Kaunite kunstide akadeemia / Uniarts Helsinki (FI): Ananya Tanttu (FI), Diana Luganski (FI), Erkki Huilla (FI); TOBE Gallery (HU): Kincső Bede (RO); Tütar Gallery (EE): Dénes Farkas (EE/HU); Vasli Souza (NO): Hilla Kurki (FI), Taavi Rekkaro (EE).

Ning eraldiseisvalt kandideerinud kunstnikud: Bob Bicknell-Knight (UK/EE), Elena Kristofor (UA/AT), Francesca Marengo (IT/UK), Gedvile Tamosiunaite (LT/DE), Jói Kjartans (IS/NO), Liina Leo (EE), Maria Kapajeva (EE/UK), MAryam Touzani (NL/MA), Mia Dudek (PL/PT), Naguel Rivero (AR/FR), Paul Kuimet (EE), Sarah Stone (UK/BE), Saskia Reis (DE), Sofia Runarsdotter (SE), Thordis Wolf (AT).

Foto Tallinn 2026 žüriisse kuulusid Anna Tellgren (Moderna Museet, Stockholm), Jeppe Ugelvig (New York), Margot Samel (New York), Sara Giuliattini (Polycopies, Pariis) ja Foto Tallinn 2026 kunstiline juht Lilian Hiob-Küttis.

Anna Tellgren on Stockholmis asuva moodsa – ja kaasaegse kunstimuuseumi Moderna Museeti fotograafiaosakonna peakuraator, teadur ja õppejõud. Tal on äärmiselt laiad teadmised fotograafia ajaloost tänapäevani ning erilise tähelepanu all on just Põhjamaade ja ja Baltimaade kunstiväli.

Kuraator ja kultuurikriitik Jeppe Ugelvig  kirjutab regulaarselt tuntuimatesse eriala väljaannetesse nagu Artforum, Frieze ja Spike Art Quarterly.

New Yorgis elav galerist Margot Samel on Esther kunstimessi üks korraldajatest, juhib omanimelist galeriid Tribecas ning on pikaaegse kogemusega kunstnike esindamisel rahvusvahelistel tippmessidel.

Sara Giuliattini on Pariisis tegutseva fotokunstile pühendatud kirjastuse Polycopies kaasdirektor ja kuraator.

Foto Tallinn 2026 kunstiline juht Lilian Hiob-Küttis on kuraator, galerist ja õppejõud. Tema rahvusvaheline ekspertiis tuleneb muuhulgas pikaajalisest töökogemusest Temnikova & Kasela galeriis ja kunstinõustamise ettevõttes ELLELL.

Foto Tallinn 2026 toimub 18.-20. septembrini Kai kunstikeskuses.

Foto Tallinn on iga kahe aasta tagant toimuv rahvusvaheline kunstimess, mis esitleb tippekspertidest koosneva žürii poolt valitud kunstnike ja galeriide esindatud loomingut, tuues publikuni uusima kaasaegse fotokunsti ning pakkudes kunstikogujatele ja kunstihuvilistele võimalust tutvuda uute teoste, uute ideede ja kunstnike endiga. Foto Tallinn – fotokunsti tulevikku kujundades. 

Messi korraldavad Foto Tallinn, Eesti Fotokunstnike Ühendus ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus. Foto Tallinn 2026 toimumist toetavad Sorainen, Sunly, Artproof, FedEx, Eesti Kultuurkapital, Tallinna Kultuuri- ja Spordiamet.

Foto Tallinn 2026 kunstimessil osalevad galeriid ja kunstnikud: https://fototallinn.ee/osalejad/

Foto Tallinna ja Kunstiasutuste Liidu tegevjuht ning ELLELL kunstinõustamise kaasasutaja Kadi-Ell Tähiste kirjeldab Eesti Rahvusringhäälingule antud põhjalikus intervjuus, milline on kunstivälja seis, selle kitsaskohad, võimalikud lahendused ja mida Eesti kunstiostja eelistab.

/…/

Mida Eesti kunstiostja eelistab: kas klassikalist maali, mis sobituks interjööri või ostetakse ka skulptuuri ja videot?

Kuigi mõned korrad on Eestis ka videot müüdud, siis ei saa maalikunstist üle ega ümber ja ta jääb kindlasti üheks populaarsemaks kunstiliigiks. Eesti ostja armastab ka graafikat. Kui me vaatame aga näiteks kaasaegse kunsti pilti, siis näeme, et kunstnikud liiguvad üha vabamalt erinevate meediumite vahel ega ole ise tingimata nii ühes žanris kinni. Tänu sellele ei sea ka ostjad endale tingimata nii rangeid piire meediumite ega näiteks ka ajastutega.

Võtame näiteks fotokunsti – on lihtne ette kujutada tavalist dokumentaalfotot, aga vaadates näiteks Foto Tallinna messil esitletud teoseid või ka laiemalt Eesti kaasaegsete fotokunstnike loomingut, näeme, et fototeos võib olla ka näiteks tikitud, trükitud kangale, hõlmata skulpturaalseid või installatsiooni elemente.

Mõnes mõttes, vähemalt mis puudutab vormi ja meediume, on kunst ju üks suur lõbus mäng, kus kunstnikud saavad reegleid nii teha kui ka purustada ning mulle tundub, et praegune ostja tuleb selle mänguga päris hästi kaasa. Avatus piiride vahel liikumiseks on tervitatav ja loomulik. Turg ja ostjaskond liiguvad koos sellega, kuhu kunstnikud oma loomingus parasjagu lähevad.

Muidugi jääb siia kõrvale alati olulise sambana ka konservatiivsem osa kunstikogujaid, kes on keskendunud vanemale ja klassikalisemale kunstile, mis hõlmab valdava osa näiteks oksjoniturust.

Järgmisel aastal on riigikogu valimised. Mis on kultuurivaldkonna ootused uuele parlamendile ja valitsusele?

Valimisteks valmistudes oleme juba kohtunud eri kultuurialade esindajatega, et kujundada ühiseid sõnumeid. Kultuurivaldkondade ühine mure on marginaliseerumine. Kui meile öeldakse otse välja, et kui te arvate, et praegu on raske, siis lähiaastatel läheb veel raskemaks ja hullemaks ning teid kärbitakse veel tugevamini, siis see ei ole sõnum, millega tahaks leppida. Pigem tahaks loota, et järgmistel valitsustel oleks julgust panustada kultuurile, sest meiesugune väikeriik saab kultuuri kaudu teha end palju suuremaks.

On ka mõned teemad, milles oleme suutnud ühiselt kokku leppida ja mis on meile olulised. Näiteks kultuuriürituste ja piletite käibemaks, mille alandamine aitaks Eesti kultuurikorraldajal püsida konkurentsivõimelisena olukorras, kus enamikes Euroopa riikides on vastavad erandid kehtestatud.

Kellega olete jõudnud kokku leppida – vist veel mitte riigiga?

Täna mitte riigiga, vaid omavahel kultuurivaldkonnas. Piletite käibemaks on väga mitmel valdkonnal südame peal. Kunstispetsiifiliselt võiks rääkida ka kunsti vahenduse ja müügi käibemaksust. Suured riigid, näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa, alandasid hiljuti kunsti müügile kehtivat käibemaksu või laiendasid maksuerandeid ka vahendusele, eesmärgiga hoida oma kunstnikke ja galeriste rahvusvahelisel turul konkurentsivõimelisena. Ja me räägime Eesti kõrval väga suurtest turgudest. Mõttekoht.   

Veel üks mõte on bürokraatlikus keeles erisoodustusmaksu vabastuse laiendamine kultuurile ehk nõndanimetatud kultuuri-Stebby. Samamoodi nagu tööandja saab toetada sportimist teatud summaga kvartalis erisoodustusmaksu vabalt, võiks ta saada pakkuda oma töötajatele kultuurielamusi. See on muuseas ka üks hästi konkreetne ettepanek, kuidas tuua seda palju kiidetud eraraha rohkem valdkonda.

Meie kõigi ühine soov on ka see, et vabakutseliste süsteemi korrastamisega mindaks edasi ning võetaks vastu LLS-i muudatused, tuleks rulluv sotsiaalmaks, valdkonnapõhised toetusmeetmed ja kogu keskkond muutuks vabakutselistele soosivamaks ja toetavamaks. Vabakutseliste küsimus on ehk teravam kunstis ja kirjanduses, aga tegelikult ka teatris, filmis ja muusikas.

Viimaks – kõige laiemalt võiks ellu rakendada visioonidokumendi “Kultuur 2030” üht kandvat ideed: toetame kultuuritegijaid lähtuvalt nende tegevuse sisulisest kvaliteedist, mitte omandivormist. Tahaks, et süsteemid oleksid kaasajastatud ja lubaksid meil palju rohkem keskenduda sisule. Oluline on märgata ja toetada oma talente igas valdkonnas ning anda hoogu võimekatele kultuuriasutustele ja festivalidele. Ei ole tähtis, millise lepingu alusel inimesed töötavad või mis vormis organisatsioonid tegutsevad, tase loeb. Toetussüsteemid peavad tulema elule järgi, mitte vastupidi.

Ma arvan, et need on suured plokid, millele saame kõikide kultuurivaldkondadega alla kirjutada – või vähemalt nende kolleegidega, kellega ma olen teistest valdkondadest rääkinud.

Millised kunstivaldkonnad on täna Eestis ühise laua taha koondunud?

Seal on laua taga kunst, kirjandus, muusika, film, teater, arhitektuur, disain ja kõik mis sinna vahele mahub, nii loomeliitude kui ka kultuuriasutuste juhtide kaudu. Meil on valdkondade üleseid konkreetseid ettepanekuid, aga ma arvan, et kõige olulisem sõnum on palve: ärme ise marginaliseeri oma kultuurivaldkonda. Need summad, mis kultuurist kärbitakse, on riigieelarve mõttes väikesed, aga meile tohutu mõjuga.

Need inimesed ja kultuuritegijad on ju nagu meie maavara. Kui me laseme neil laiali joosta ega suuda maksta tasusid või palku nii korraldajatele kui ka sisutegijatele, siis me kaotame nad.

Me kardame kogu aeg, et äkki tuleb sõda ja meie kultuur hävitatakse, aga tegelikult peame praegu iga päev nägema palju vaeva, et me ise ei laseks asjadel käest minna. Hetkel on veel kõik võimalik ja infrastruktuur püsib, aga kui antakse sõnum, et edasi läheb ainult hullemaks, siis ma ausalt öeldes ei tea, kui kaugel me oleme sellest hetkest, kui hakkavad sulgemised ja toimub otseses mõttes laialijooksmine. Seda hetke ei tohi lasta tekkida.

Täispika intervjuu leiab SIIT.

Foto Tallinn 2026 kunstiline juht ning ELLELL kunstinõustaja Lilian Hiob-Küttis ja galerist Siim Raie selgitasid Delfi.Kultuur väljaandele antud intervjuus, kuidas kujuneb kunstiteose hind, mis seisus on Eesti kunstiturg ning mida nii kunstnikud kui ka kunstiostjad peaksid teadma ja hinnakujundusel jälgima.

„Eesti kunstnikud on rahvusvaheliselt väga heal tasemel, kuid nende teoste hinnad tõusevad sageli aeglasemalt,“ sõnab Lilian Hiob-Küttis. Põhjuseks on väiksem, kuigi kasvav kogujaskond ning piiratum hulk tugevaid galeriisid, mis suudaksid kunstnikke järjepidevalt rahvusvahelisele turule viia. Teisalt rõhutab Hiob-Küttis, et hinnastamisloogika ise märkimisväärselt ei erine.

Siim Raie lisab, et põhimõttelist erinevust tõesti ei ole, kuid mastaap on täiesti teine. Rahvusvaheline kunstiturg liigub globaalse ostujõu järgi ning tipptasemel müügitehingud kuuluvad väga kitsa, kuid äärmiselt jõuka kogujaskonna maailma. „Tihti uudistesse jõudev seitsme- või üheksakohalise summa eest müüdud kunst on väga kitsa, aga väga suure ostujõuga kogujate pärusmaa,“ ütleb Raie ja viitab sellele, et maailmas on ligikaudu 3000 miljardäri, kelle mõju turu tipuosale on märkimisväärne.

Ent Eesti turul on ka plusse. Hiob-Küttise sõnul toetab meie kohalik turg eelkõige siin tegutsevaid kunstnikke. „See on loomulik ning aitab kaasa siinsele kunstiväljale,“ märgib ta. „See, et Eestis ei saavutata veel mitmemiljonilisi oksjonitulemusi, on kollektsionäärile pigem hea uudis – kunstiajalooliselt ja kaasaegses kunstis olulisi teoseid on võimalik omandada atraktiivse hinnaga.“

Täispika artikli leiab SIIT

Kadi-Ell Tähiste ja Lilian Hiob-Küttis kirjutavad Postimehes ilmunud arvamusloos, et Eesti kunstiturg on vaatamata üldisele majandusliku ebakindluse foonile tugevas seisus ja kui veel mõned aastad tagasi kardeti COVIDist alguse saanud uue tõusulaine järsku lõppu, ollakse täna galeristide kinnitusel pigem tunnistajaks stabiliseerumisele.

COVIDi KRIIS KUI IDEAALNE TORM

Võib võtta kergemat sorti mürki, et kui keegi tulevikus tahab kirja panna Eesti kunstituru olulisemaid verstaposte, siis ühe kuldajastu algust märgib COVIDi kriis. Äraspidiselt mängis üleüldine seisak kunstivahendajatele kätte soodsad kaardid, eriti silmapaistev oli oksjonite mahtude ja käivete plahvatuslik kasv: alates COVIDist on vahetunud peaaegu kogu Eesti oksjonihindade top-10.

Inimestel oli korraga märksa rohkem aega süveneda ja tunduvalt vähem kohti, kus oma raha kulutada. Uute huviliste «sisseviskajana» toimis kindlasti ka enamiku oksjonite veebi kolimine, mis pakkus senisest mugavamat võimalust action’it jälgida ja ise ka pakkumisi teha.

Järgnenud ebastabiilne majanduskeskkond ei ole vastupidiselt kardetule Eesti kunstiturule teravaid kõikumisi toonud. Näiteks oksjonitel on küll pärast 2023. aasta tippu toimunud teatav rahunemine, aga mitte äkilist suunamuutust. Selles mõttes on praegune permakriis kunstiturule mõjunud teistmoodi kui varasemad – näiteks 2008. aasta finantskriis tõi üsna järsu kunstituru «ära kukkumise», millele vähemalt oksjonimajade vaatest järgnes pikk mõõnaperiood ja aeglane taastumine.

Eelkirjeldatud trend kehtib ka oksjonitest väljapoole jääva kunstituru kohta, mis enampakkumiste populaarsusega paralleelselt on viimastel aastatel pigem laienenud ja kasvanud – näiteks leiab Kantar Emori loomemajanduse seireuuringu müügitulude esikümnes ka vaid kaasaegse kunsti müügile pühendunud galeriisid.

KASVU RETSEPT

Viimaste aastate arenguid kokku võttes on Eesti kunstiturg seega olnud pigem stabiilsel kursil ja üldpilt pigem optimistlik. Ainest positiivseks väljavaateks annavad jätkuvalt tugevad oksjonitulemused, uute galeriide lisandumine ja galeriide käivete tõus, rohkemate Eesti kunstnike jõudmine rahvusvahelistele kunstimessidele ning uute kunstikogujate pealetulek.

Turu kasvu veavad üheaegselt nii jõukuse kasv, kunsti kui staatuse ja identiteedi kandja rolli tugevnemine kui ka uue põlvkonna kogujate lisandumine. Eesti kontekstis ei ole vähetähtis ka uute vahendajate ja galeristide kunstiväljale tulek, millel on kunstikogumise ergutamisele mitmikmõju.

Esiteks toob iga uus tegija kaasa oma võrgustiku. Kes on juba kunstikogumisega alustanud, ei piirdu tõenäoliselt vaid ühe galerii valikuga.

Teiseks on galerist või kunstinõuandja natuke nagu arst. Temaga peab kunstikogujal olema isiklik klapp ja usaldus ning mida rohkem tegutseb pädevaid ja aktiivseid nõuandjaid, seda suurema tõenäosusega leiab igaüks oma ja jääb pikemalt valdkonda jälgima.

Kolmandaks on barjäärid kunstikogumisega alustamiseks muutunud madalamaks ja tehakse pingutusi avatuse suunas – lisaks juba eespool nimetatud digisfääri kolimisele toimub varasemast rohkem kunstikogumise tutvustamisele pühendatud sündmuseid, ilmub turgu analüüsivaid artikleid, explainere’id (selgitavat materjali – toim) ja uudiskirju. Näiteks on üks aktiivsem kunstituru olukorra selgitaja galerist Siim Raie.

Korraldatakse klubilisi ettevõtmisi ja EKA Avatud Akadeemias on juba kaheksa korda toimunud populaarne täiskasvanuõppe sari «Kunstikogumise ABC», mida veab üks loo autoritest Lilian Hiob-Küttis. Vähetähtis ei ole ka üldine huvi kunstinäituste külastamise vastu – Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse andmetel kogusid kunstinäitused üle Eesti 2024. aastal 1,7 miljonit külastust.

MIKS KUNSTI KOGUTAKSE?

Meedias armastatakse sageli rääkida kunstist läbi investeerimisprisma. Samas ei allu erinevalt traditsioonilistest varaklassidest kunst standardiseerimisele peaaegu ühelgi tasandil ja kunsti kui investeeringut ei saa käsitleda lühiajalise spekulatsioonina.

Turg on olemuslikult võrdlemisi läbipaistmatu, madala likviidsusega ning informatsioon on ebaühtlaselt jaotunud: hinnad ei ole sageli avalikud, teoste edasimüük ei ole garanteeritud ning näiteks oksjonitel võivad vahendustasud ulatuda 20–30 protsendini teose hinnast. Kunstisse investeerimine eeldab pikemat ajahorisonti, spetsiifilisi erialaseid teadmisi ja sageli ka ligipääsu õigele võrgustikule.

Vestlusest Eesti kogujatega, aga ka rahvusvahelistest intervjuudest ilmneb selgelt, et enamiku inimeste jaoks ei ole investeerimispotentsiaal kunsti ostmise peamine ajend, ehkki teadmine, et tõenäoliselt on ostetud teos mõne aasta pärast kallim, ei tee mõistagi paha.

Tihti ei ole kunstikogujate jaoks kunst mitte ainult objekt, millel on väärtus, vaid kogumispraktika on osa laiemast kultuurilisest enesemääratlusest. Kunsti ostmise kaudu signaliseeritakse enda huve, tegeletakse identiteedi ja pärandiga ning kasvatatakse sümboolset ja kultuurilist kapitali.

Oluline motivaator on soov olla seotud kunstnike, institutsioonide ja kogukondadega, jagada ideid mõttekaaslastega ja samasse väärtusruumi kuuluvate inimestega. Kunsti kogumine on seega ka enda positsioneerimine: oluline ei ole ainult see, mida kogutakse, vaid miks ja millisesse konteksti see asetub – oluline on kõnetavus siin ja praegu.

UUED TUULED KUNSTIKOGUMISES

Rääkides uuema põlvkonna kunstikogujatest, siis ei tunne nad tingimata vajadust järgida väljakujunenud hierarhiaid ega toetuda üksnes institutsionaalsele valideerimisele. Klassikalise loogika järgi kasvab kunstiteose väärtus koos kunstniku professionaalse karjääri arenguga: näitused, institutsionaalne tunnustus ja kuulumine olulistesse kogudesse.

Praktikas tehakse ostuotsuseid aga sageli intuitiivselt, lähtudes isiklikust maitsest ja emotsionaalsest mõjust ning teemadest, mis kunstiostjat isiklikult kõnetavad. Heaks näiteks on populaarsed Osta Noort Kunsti oksjonid Eestis, kus küllalt õhukese CV või vähem tuntud nimega kunstnikud teevad müügihindades vahel kordades silmad ette institutsionaalselt etableerunud autoritele.

Noorem kogujate põlvkond võtab vabamalt ka eri valdkondade ja žanrite hierarhiaid, liikudes sujuvamalt kujutava kunsti, disaini, moe, muude tiražeeritavate kogumisobjekte ja teiste (loome)valdkondade vahel.

Nihe on tihedalt seotud sellega, kes täna kunstiturul aktiivselt osalevad. Kui Eesti turu traditsiooniliseks tugisambaks on varem olnud pigem konservatiivsem koguja, kes eelistab juba kunstiajalukku kinnistunud, sageli meessoost autoreid (näiteks pallaslasi), siis viimastel aastatel on esile kerkinud uus segment kunstiostjaid.

Viimase kümnendi jooksul on suuresti tehnoloogiasektori tuules tärganud uus põlvkond kogujaid: asutajad, investorid ja juhid, kelle igapäevane töö põhineb innovatsioonil. Art Basel & UBS 2025. aasta kogujauuringu järgi moodustab Z-generatsioon juba ligi viiendiku globaalselt aktiivsetest kunstikogujatest.

Neid ühendab mitte niivõrd konkreetse meediumi eelistamine, vaid mõtteviis: valmisolek riskiks, huvi avastamise ja trendi suunamise rohkem kui trendi järgi käitumise vastu ning usk ideedesse varajases faasis, mis antud juhul väljendub kunstniku teose ostmises ja tema karjääri toetamises juba enne, kui institutsioon kunstniku positsiooni kinnistab. Sama trendi võib näha ka Eestis.

Kunsti kogumist võrreldakse sageli idufirmadesse investeerimisega: ostmine tähendab usku kunstnikusse, tema potentsiaali ja arengusse. Samas ei kao ka traditsiooniline loogika: kunstiturul toimib paralleelselt mitu süsteemi, millest üks on ajalooliselt kinnistunud nimed, kelle teoste pakkumine on piiratud, ja teisalt kaasaegne kunst, mille väärtus on alles kujunemisjärgus ning mille sees on veel omakorda erinevad jõujooned.

Näiteks Eestis võiks kaasaegse kunsti skaala ühte otsa paigutada Merike Estna, kes esindab Eestit tulevasel Veneetsia biennaalil. Ta on esindatud kolme rahvusvahelise galerii poolt (Temnikova & Kasela (Tallinn), Karen Huber (Mexico City) ja Bosse & Baum (London)), tema teosed kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Kiasma ja paljude mainekate rahvusvaheliste erakogude kollektsiooni. Skaala teisest otsast leiame näiteks alles Eesti Kunstiakadeemias õppiva tudengi loomingu, kellel veel näitusetegevust palju olnud ei ole, kuid potentsiaali see-eest jagub.

MIDA TOOB TULEVIK?

Kuigi turu tipus domineerivad endiselt ajaloolised autorid, liigub üha rohkem tähelepanu noorematele kunstnikele, kelle hinnad on alles kujunemisjärgus. See segment on investeerimise vaatest selgelt riskantsem, kuid pakub suuremat kasvupotentsiaali nii rahaliselt kui kultuuriliselt.

Tavaliselt on kaasaegne kunst ja noorte kunstnike looming alustavale kogujale rahaliselt kättesaadavam kui juba nimeka autori looming. Küll aga on siin oluline rõhutada, et otsuseid, ka riskantsemaid, tuleb teha teadmiste ja ekspertiisi najal. Nagu ka muude sektorite puhul kehtib kunstiski reegel, et pime spekulatsioon ilma valdkonda tundmata ei päädi üldjuhul eduga.

Täna kujundavad kogumisharjumusi tugevalt ka digitaalsed platvormid. Paljude jaoks algab kunstiga suhestumine sotsiaalmeediast: Instagramist, Artsy.net’ist või teistelt veebiplatvormidelt, kus huvilisel kujuneb esmane arusaam enda maitsest kui ka turust. Kuid olulised otsused ja suuremad müügid sünnivad endiselt füüsilises ruumis: galeriides, oksjonitel, kunstnike ateljeedes ja kunstimessidel. Digitaalne ja füüsiline kunsti tarbimine täiendavad teineteist, kuid digitaalne ei asenda füüsilist.

Samal ajal on tehnoloogilised arengud, nagu tehisintellekt, toonud kunstiturule uusi küsimusi. Kuigi näiteks galeriid kasutavad tehisintellekti (AI) üha enam töövahendina ja osa kunstnikke on AI võtnud oma tehnilisse tööriistakasti, näitavad uuringud, et vaid osa turusegmendist usub selle kujunemist laialdaselt aktsepteeritud kunstiliseks meediumiks.

Kollektsionääride huvi püsib pigem tagasihoidlik ning väljendub sageli uudishimus, mitte ostukäitumises. Küsimus ei ole võimekuses toota teoseid – puhtalt mahtude osas suudab AI inimesele ilmselt silmad ette teha –, vaid selles, miks kunst köidab. Kunstiga suhestumine, sealhulgas selle ostmise kaudu, on enamasti seotud sügavalt inimlike kategooriatega ja sooviga saada osa teise inimese mõttemaailmast.

AINUKE SUUND ON ÜLES?

Küsimus, kas kunstituru kasvul on piirid, jääb lahtiseks. Nagu globaalne turg näitab, ei ole kasv lineaarne ning eriti haavatav on tippsegment, kus summad on suurimad. Samas viitab laienev kogujaskond ja aktiivsuse kasv madalamas hinnaklassis sellele, et kunstiturg ei kahane, vaid muutub.

Tõenäoliselt tähendab see jätkuvat kiikumist kahe loogika vahel, traditsioonilise kindluse ja uue, eksperimenteeriva lähenemise vahel. Kunsti käsitlemine pelgalt finantsinstrumendina tähendab selle olemuse lihtsustamist. Tegemist on varaklassiga, kus ajahorisont on pikk ning edu sõltub sama palju kultuurilisest kirjaoskusest kui kapitalist. Nõnda jääbki kunstiturg end tasakaalustama traditsiooni ja eksperimenteerimise, finantsloogika ja isikliku veendumuse vahel.

Allikad:

1. Olga Temnikova, Siim Raie, Piia Ausmani ja Katre Palmi kommentaarid: https://kultuur.postimees.ee/8434660/olga-temnikova-kunstiostjatel-raha-jatkub-aga-eelistused-on-muutunud
   https://kultuur.postimees.ee/8382739/kultuuris-kuum-eesti-kunstiturul-vahetasid-omanikku-miljonid
2.  Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus 2023 (Kantar Emor (2025)), peatükk «Kunst», lk 8
3.  https://www.artsy.net/article/artsy-editorial-artsy-ai-survey-2026-galleries-ai-art