Janar Ala / Postimees: 16.09.2026
Miks inimene peaks foto eest raha maksma, kui saab ka tasuta, maailm on pilte täis? Just sellepärast, et maailm on pilte täis, vastab sellele küsimusele 18.–20. septembrini Kai keskuses toimuva fotomessi Foto Tallinn kunstiline juht Lilian Hiob-Küttis.
Miks korraldatakse Foto Tallinna messi?
Me elame keskkonnas, kus pilte toodetakse, levitatakse ja tarbitakse enneolematus mahus, sageli ilma autori või algse kontekstita. Mess võimaldab sellele voole korraks pidurit tõmmata: vaadata teost, selle materjali ja tehnikat, mõelda autori positsioonile ja sellele, kuidas üks konkreetne pilt suhestub laiema kunstiväljaga. Samuti on messil kohal teoste autorid ja galeristid, mis võimaldab teoste kohta põhjalikku informatsiooni saada otse allikast.
Samal ajal on Foto Tallinn ikkagi mess ja messidel laiemalt on kolm suuremat eesmärki: Luua erialaseid suhteid kunstnike, galeristide, kunstikogujate ja kuraatorite vahel potentsiaalseteks tulevasteks koostöödeks; Võimaldada teostel jõuda uutesse kollektsioonidesse ehk teoste müük; Anda ülevaade ja võimaldada sisulisi arutelusid fotokunsti ja laiemalt kaasaegse kunsti uutest suundumustest ja relevantsetest autoritest.
Need eesmärgid ei ole vastandlikud. Hea kunstimess peaks looma võimaluse nii avastamiseks, aruteluks kui ka teoste kollektsioneerimiseks.
Eelmisel korral, kui õigesti mäletan, oli üsna palju teoseid, mis tegelesid perekonnaalbumi fenomeniga. Kas sel aastal ka sellist rohkem kui ühe kunstniku puhul ette tulevat teemat on?
Jah, ka sel aastal leiab 45 kunstniku väljapaneku seast identiteedi ja pärandiga tegelemist, kuigi ma ei nimetaks seda otseselt perekonnaalbumi teemaks. Pigem näen tugevat huvi isikliku ajaloo, päritolu, perekonna ja generatsioonideülese mälu vastu.
See on osa laiemast nihkest kaasaegses kunstis, kus kunstnikud ei püüa tingimata rääkida mingit suurt või kõikehõlmavat narratiivi, vaid vaatavad maailma omaenda positsioonilt. Teema on ajatu ja alati tähtis ning suhestub otseselt globaalse poliitikaga. Ajal, mil imperialistlikud hoiakud ja võimusuhted ohustavad väiksemate rahvaste, keelte ja kultuuride identiteeti ning püüavad ühetaolisestada ajaloolist mälu, on enda päritolu, lugude talletamine ja nende sünteesimine eriti oluline.
Niiöelda perekonnaalbumi fenomeni teeb heaks teoseks see, kui isiklikust materjalist saab midagi, mis kõnetab vaatajat ka väljaspool konkreetset perekonda või biograafiat.
Mainisite, et messi ülesanne on anda ka ülevaade suundumustest, millised need on?
Ülevaate andmine on oluline, kuigi mess ei saa ega tohiks olla fotograafia hetkeseisu täielik representatsioon. Üks asi, mis tänavu väga selgelt välja tuleb, on vähene huvi järgida ühte domineerivat visuaalset või digitaalset trendi. Pigem otsitakse oma keelt.
Teine tugev suund on fotograafia tehniline mitmekesisus ja materjalitundlikkus. Filmi ilmutamine, erinevad trükitehnikad, paber, raamimine, fotoraamatu vorm, kõik need otsused on teose loomisel väga olulised. Fotograafia puhul muutuvad üha olulisemaks küsimused sellest, kuidas pilt on tehtud, millise materiaalse vormi ta saab ja kuidas need valikud mõjutavad teose tähendust. Digitaalselt lõputult paljundatavate kujutiste keskel on tähtis see, kuidas kunstnik oma tööprotsessi, tehniliste valikute ja käekirja kaudu fotograafilise kujutise isikupäraseks muudab.
Milline peab olema standard, et kunstnikuna Foto Tallinnale osalema pääseda?
Eelkõige peab autoril olema tugev kunstiline positsioon ja teostel kõrge tehnilise tase. Meie jaoks on oluline kunstniku isiklik keel, selge mõtlemine ja arusaam sellest, mida ta fotograafiaga ja selle abil teha tahab.
Valikus ei ole minu jaoks määrav see, kas kunstnik on juba rahvusvaheliselt tuntud või kas tema tööd on lihtsasti müüdavad. Mind huvitavad heal tasemel kaasaegsed kunstnikud, kelle kaudu ja kellega koos saab oma maailmapilti avardada ning olulistest asjadest rääkida. Kunsti väärtus ei ole minu jaoks eskapismis, vaid selles, kuidas päris maailm, fantaasia, varjule jäänud lood, utoopilised narratiivid ja ühiskonnakriitika sünteesitakse visuaalsesse keelde.
Tänavuse valiku tegid koos minuga eriala tippeksperdid Anna Tellgren, Sara Giuliattini, Margot Samel ja Jeppe Ugelvig, nii et tegemist ei ole kindlasti kunstilise juhi isikliku maitsega, vaid laiema professionaalide poolt tehtud valikuga.
Kui palju töödest messi jooksul ostja leiab?
Eelmisel korral leidis messi ajal uue omaniku 41 teost, kaheksateistkümnelt erinevalt kunstnikult, ehk üle pooltelt messil osalevatelt kunstnikelt osteti vähemalt üks teos. Ilmselt toimus ka messijärgseid müüke.
Loodan muidugi, et kunstnikud ja galeriid müüvad hästi ja oleme messiga selle nimel palju tööd teinud: kohal on võtmekollektsionäärid ja institutsioonide esindajad Baltikumist ja kaugemalt. Sellel aastal eeldame vähemalt sama kõrget, ja veel kõrgemat müüginumbrit. Aga müükide kõrval on sama oluline see, et tekiks uusi kontakte, uusi kunstihuvilisi ja pikemaid erialaseid suhteid. Mõnikord algab kollektsionääri suhe kunstnikuga ühest vestlusest messil ja ost tuleb alles hiljem.
Miks inimene peaks foto eest raha maksma, kui saab ka tasuta, maailm on pilte täis?
Just sellepärast, et maailm on pilte täis.
Tasuta pilt on enamasti mõeldud tarbimiseks ja levitamiseks. Igaüks võib koduprinteris Picasso teose koopiapaberi peale välja trükkida, aga see ei muuda väljatrükki originaalteoseks või mingit pidi väärtuslikuks. Samamoodi ei ole kaasaegse kunsti väljal toimiv foto lihtsalt pilt meie visuaalses keskkonnas. See on osa kaasaegse kunsti diskursusest ja sünnib teistsugustel eesmärkidel.
Kunstiteos see-eest on autori tehtud valikute tulemus: millest teos kõneleb, milline kaader, formaat, paber, trükitehnika, tiraaž ja raam. Fotokunsti teose tiraaž on kunstniku poolt ette määratud, üldjuhul 2–5 eksemplari, mis tähendab et kunstnik seda juurde ei tooda. Sama loogika alusel toodetakse ka graafikateoseid.
Läbi oma kunstiteoste ostmise valikute kommunikeerime enda väärtusi, identiteeti, maitset ja ka staatust. Teosed, mida enda ümber kogume, saavad osaks meie visuaalsest ja intellektuaalsest maailmast ning räägivad selle kohta, mis meid maailmas huvitab.
Kes on kõige kallim osalev kunstnik?
Teose hinna määrab selle tiraaž, suurus ja tehnika, lisaks ka kunstniku CV, ehk tema erialane tegevus tunnustus. Ainult numbreid vaadates leiab messi kõige kallima teose Tütar galerii väljapanekust: Eestit 2013. aastal Veneetsia biennaalil esindanud kunstniku Denes Farkase 300 fotost koosnev installatsioon maksab 7500 eurot. Kõige soodsamad on Austria kunstniku Thordis Wolfi analoogfotod, mille hinnad algavad 333 eurost.
Kas tahaksite kedagi või midagi kuidagi eriti esile tõsta või ära mainida?
Minu meelest võiksime Eestis palju julgemalt mõelda fotograafia kollektsioneerimisest kui loomulikust osast kaasaegse kunsti kogumisest. See on legitiimne kaasaegse kunsti meedium täpselt nagu graafika, skulptuur või maal. Lisaks julgustan huvilisi kohale tulema ja teoste ning autoritega tutvuma, osa saama messi vestluspaneelidest ja kunstnikega intervjuudest mis messil aset leiavad. Kõigepealt tuleb kunsti vaadata ja selle sisuga tutvuda, alles seejärel saame hakata rääkida potentsiaalsest ostust, aga kunsti vaatamise puhul ei ole teose ostmine esmane.
