Kadi-Ell Tähiste ja Lilian Hiob-Küttis kirjutavad Postimehes ilmunud arvamusloos, et Eesti kunstiturg on vaatamata üldisele majandusliku ebakindluse foonile tugevas seisus ja kui veel mõned aastad tagasi kardeti COVIDist alguse saanud uue tõusulaine järsku lõppu, ollakse täna galeristide kinnitusel pigem tunnistajaks stabiliseerumisele.
COVIDi KRIIS KUI IDEAALNE TORM
Võib võtta kergemat sorti mürki, et kui keegi tulevikus tahab kirja panna Eesti kunstituru olulisemaid verstaposte, siis ühe kuldajastu algust märgib COVIDi kriis. Äraspidiselt mängis üleüldine seisak kunstivahendajatele kätte soodsad kaardid, eriti silmapaistev oli oksjonite mahtude ja käivete plahvatuslik kasv: alates COVIDist on vahetunud peaaegu kogu Eesti oksjonihindade top-10.
Inimestel oli korraga märksa rohkem aega süveneda ja tunduvalt vähem kohti, kus oma raha kulutada. Uute huviliste «sisseviskajana» toimis kindlasti ka enamiku oksjonite veebi kolimine, mis pakkus senisest mugavamat võimalust action’it jälgida ja ise ka pakkumisi teha.
Järgnenud ebastabiilne majanduskeskkond ei ole vastupidiselt kardetule Eesti kunstiturule teravaid kõikumisi toonud. Näiteks oksjonitel on küll pärast 2023. aasta tippu toimunud teatav rahunemine, aga mitte äkilist suunamuutust. Selles mõttes on praegune permakriis kunstiturule mõjunud teistmoodi kui varasemad – näiteks 2008. aasta finantskriis tõi üsna järsu kunstituru «ära kukkumise», millele vähemalt oksjonimajade vaatest järgnes pikk mõõnaperiood ja aeglane taastumine.
Eelkirjeldatud trend kehtib ka oksjonitest väljapoole jääva kunstituru kohta, mis enampakkumiste populaarsusega paralleelselt on viimastel aastatel pigem laienenud ja kasvanud – näiteks leiab Kantar Emori loomemajanduse seireuuringu müügitulude esikümnes ka vaid kaasaegse kunsti müügile pühendunud galeriisid.
KASVU RETSEPT
Viimaste aastate arenguid kokku võttes on Eesti kunstiturg seega olnud pigem stabiilsel kursil ja üldpilt pigem optimistlik. Ainest positiivseks väljavaateks annavad jätkuvalt tugevad oksjonitulemused, uute galeriide lisandumine ja galeriide käivete tõus, rohkemate Eesti kunstnike jõudmine rahvusvahelistele kunstimessidele ning uute kunstikogujate pealetulek.
Turu kasvu veavad üheaegselt nii jõukuse kasv, kunsti kui staatuse ja identiteedi kandja rolli tugevnemine kui ka uue põlvkonna kogujate lisandumine. Eesti kontekstis ei ole vähetähtis ka uute vahendajate ja galeristide kunstiväljale tulek, millel on kunstikogumise ergutamisele mitmikmõju.
Esiteks toob iga uus tegija kaasa oma võrgustiku. Kes on juba kunstikogumisega alustanud, ei piirdu tõenäoliselt vaid ühe galerii valikuga.
Teiseks on galerist või kunstinõuandja natuke nagu arst. Temaga peab kunstikogujal olema isiklik klapp ja usaldus ning mida rohkem tegutseb pädevaid ja aktiivseid nõuandjaid, seda suurema tõenäosusega leiab igaüks oma ja jääb pikemalt valdkonda jälgima.
Kolmandaks on barjäärid kunstikogumisega alustamiseks muutunud madalamaks ja tehakse pingutusi avatuse suunas – lisaks juba eespool nimetatud digisfääri kolimisele toimub varasemast rohkem kunstikogumise tutvustamisele pühendatud sündmuseid, ilmub turgu analüüsivaid artikleid, explainere’id (selgitavat materjali – toim) ja uudiskirju. Näiteks on üks aktiivsem kunstituru olukorra selgitaja galerist Siim Raie.
Korraldatakse klubilisi ettevõtmisi ja EKA Avatud Akadeemias on juba kaheksa korda toimunud populaarne täiskasvanuõppe sari «Kunstikogumise ABC», mida veab üks loo autoritest Lilian Hiob-Küttis. Vähetähtis ei ole ka üldine huvi kunstinäituste külastamise vastu – Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse andmetel kogusid kunstinäitused üle Eesti 2024. aastal 1,7 miljonit külastust.
MIKS KUNSTI KOGUTAKSE?
Meedias armastatakse sageli rääkida kunstist läbi investeerimisprisma. Samas ei allu erinevalt traditsioonilistest varaklassidest kunst standardiseerimisele peaaegu ühelgi tasandil ja kunsti kui investeeringut ei saa käsitleda lühiajalise spekulatsioonina.
Turg on olemuslikult võrdlemisi läbipaistmatu, madala likviidsusega ning informatsioon on ebaühtlaselt jaotunud: hinnad ei ole sageli avalikud, teoste edasimüük ei ole garanteeritud ning näiteks oksjonitel võivad vahendustasud ulatuda 20–30 protsendini teose hinnast. Kunstisse investeerimine eeldab pikemat ajahorisonti, spetsiifilisi erialaseid teadmisi ja sageli ka ligipääsu õigele võrgustikule.
Vestlusest Eesti kogujatega, aga ka rahvusvahelistest intervjuudest ilmneb selgelt, et enamiku inimeste jaoks ei ole investeerimispotentsiaal kunsti ostmise peamine ajend, ehkki teadmine, et tõenäoliselt on ostetud teos mõne aasta pärast kallim, ei tee mõistagi paha.
Tihti ei ole kunstikogujate jaoks kunst mitte ainult objekt, millel on väärtus, vaid kogumispraktika on osa laiemast kultuurilisest enesemääratlusest. Kunsti ostmise kaudu signaliseeritakse enda huve, tegeletakse identiteedi ja pärandiga ning kasvatatakse sümboolset ja kultuurilist kapitali.
Oluline motivaator on soov olla seotud kunstnike, institutsioonide ja kogukondadega, jagada ideid mõttekaaslastega ja samasse väärtusruumi kuuluvate inimestega. Kunsti kogumine on seega ka enda positsioneerimine: oluline ei ole ainult see, mida kogutakse, vaid miks ja millisesse konteksti see asetub – oluline on kõnetavus siin ja praegu.
UUED TUULED KUNSTIKOGUMISES
Rääkides uuema põlvkonna kunstikogujatest, siis ei tunne nad tingimata vajadust järgida väljakujunenud hierarhiaid ega toetuda üksnes institutsionaalsele valideerimisele. Klassikalise loogika järgi kasvab kunstiteose väärtus koos kunstniku professionaalse karjääri arenguga: näitused, institutsionaalne tunnustus ja kuulumine olulistesse kogudesse.
Praktikas tehakse ostuotsuseid aga sageli intuitiivselt, lähtudes isiklikust maitsest ja emotsionaalsest mõjust ning teemadest, mis kunstiostjat isiklikult kõnetavad. Heaks näiteks on populaarsed Osta Noort Kunsti oksjonid Eestis, kus küllalt õhukese CV või vähem tuntud nimega kunstnikud teevad müügihindades vahel kordades silmad ette institutsionaalselt etableerunud autoritele.
Noorem kogujate põlvkond võtab vabamalt ka eri valdkondade ja žanrite hierarhiaid, liikudes sujuvamalt kujutava kunsti, disaini, moe, muude tiražeeritavate kogumisobjekte ja teiste (loome)valdkondade vahel.
Nihe on tihedalt seotud sellega, kes täna kunstiturul aktiivselt osalevad. Kui Eesti turu traditsiooniliseks tugisambaks on varem olnud pigem konservatiivsem koguja, kes eelistab juba kunstiajalukku kinnistunud, sageli meessoost autoreid (näiteks pallaslasi), siis viimastel aastatel on esile kerkinud uus segment kunstiostjaid.
Viimase kümnendi jooksul on suuresti tehnoloogiasektori tuules tärganud uus põlvkond kogujaid: asutajad, investorid ja juhid, kelle igapäevane töö põhineb innovatsioonil. Art Basel & UBS 2025. aasta kogujauuringu järgi moodustab Z-generatsioon juba ligi viiendiku globaalselt aktiivsetest kunstikogujatest.
Neid ühendab mitte niivõrd konkreetse meediumi eelistamine, vaid mõtteviis: valmisolek riskiks, huvi avastamise ja trendi suunamise rohkem kui trendi järgi käitumise vastu ning usk ideedesse varajases faasis, mis antud juhul väljendub kunstniku teose ostmises ja tema karjääri toetamises juba enne, kui institutsioon kunstniku positsiooni kinnistab. Sama trendi võib näha ka Eestis.
Kunsti kogumist võrreldakse sageli idufirmadesse investeerimisega: ostmine tähendab usku kunstnikusse, tema potentsiaali ja arengusse. Samas ei kao ka traditsiooniline loogika: kunstiturul toimib paralleelselt mitu süsteemi, millest üks on ajalooliselt kinnistunud nimed, kelle teoste pakkumine on piiratud, ja teisalt kaasaegne kunst, mille väärtus on alles kujunemisjärgus ning mille sees on veel omakorda erinevad jõujooned.
Näiteks Eestis võiks kaasaegse kunsti skaala ühte otsa paigutada Merike Estna, kes esindab Eestit tulevasel Veneetsia biennaalil. Ta on esindatud kolme rahvusvahelise galerii poolt (Temnikova & Kasela (Tallinn), Karen Huber (Mexico City) ja Bosse & Baum (London)), tema teosed kuuluvad Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Kiasma ja paljude mainekate rahvusvaheliste erakogude kollektsiooni. Skaala teisest otsast leiame näiteks alles Eesti Kunstiakadeemias õppiva tudengi loomingu, kellel veel näitusetegevust palju olnud ei ole, kuid potentsiaali see-eest jagub.
MIDA TOOB TULEVIK?
Kuigi turu tipus domineerivad endiselt ajaloolised autorid, liigub üha rohkem tähelepanu noorematele kunstnikele, kelle hinnad on alles kujunemisjärgus. See segment on investeerimise vaatest selgelt riskantsem, kuid pakub suuremat kasvupotentsiaali nii rahaliselt kui kultuuriliselt.
Tavaliselt on kaasaegne kunst ja noorte kunstnike looming alustavale kogujale rahaliselt kättesaadavam kui juba nimeka autori looming. Küll aga on siin oluline rõhutada, et otsuseid, ka riskantsemaid, tuleb teha teadmiste ja ekspertiisi najal. Nagu ka muude sektorite puhul kehtib kunstiski reegel, et pime spekulatsioon ilma valdkonda tundmata ei päädi üldjuhul eduga.
Täna kujundavad kogumisharjumusi tugevalt ka digitaalsed platvormid. Paljude jaoks algab kunstiga suhestumine sotsiaalmeediast: Instagramist, Artsy.net’ist või teistelt veebiplatvormidelt, kus huvilisel kujuneb esmane arusaam enda maitsest kui ka turust. Kuid olulised otsused ja suuremad müügid sünnivad endiselt füüsilises ruumis: galeriides, oksjonitel, kunstnike ateljeedes ja kunstimessidel. Digitaalne ja füüsiline kunsti tarbimine täiendavad teineteist, kuid digitaalne ei asenda füüsilist.
Samal ajal on tehnoloogilised arengud, nagu tehisintellekt, toonud kunstiturule uusi küsimusi. Kuigi näiteks galeriid kasutavad tehisintellekti (AI) üha enam töövahendina ja osa kunstnikke on AI võtnud oma tehnilisse tööriistakasti, näitavad uuringud, et vaid osa turusegmendist usub selle kujunemist laialdaselt aktsepteeritud kunstiliseks meediumiks.
Kollektsionääride huvi püsib pigem tagasihoidlik ning väljendub sageli uudishimus, mitte ostukäitumises. Küsimus ei ole võimekuses toota teoseid – puhtalt mahtude osas suudab AI inimesele ilmselt silmad ette teha –, vaid selles, miks kunst köidab. Kunstiga suhestumine, sealhulgas selle ostmise kaudu, on enamasti seotud sügavalt inimlike kategooriatega ja sooviga saada osa teise inimese mõttemaailmast.
AINUKE SUUND ON ÜLES?
Küsimus, kas kunstituru kasvul on piirid, jääb lahtiseks. Nagu globaalne turg näitab, ei ole kasv lineaarne ning eriti haavatav on tippsegment, kus summad on suurimad. Samas viitab laienev kogujaskond ja aktiivsuse kasv madalamas hinnaklassis sellele, et kunstiturg ei kahane, vaid muutub.
Tõenäoliselt tähendab see jätkuvat kiikumist kahe loogika vahel, traditsioonilise kindluse ja uue, eksperimenteeriva lähenemise vahel. Kunsti käsitlemine pelgalt finantsinstrumendina tähendab selle olemuse lihtsustamist. Tegemist on varaklassiga, kus ajahorisont on pikk ning edu sõltub sama palju kultuurilisest kirjaoskusest kui kapitalist. Nõnda jääbki kunstiturg end tasakaalustama traditsiooni ja eksperimenteerimise, finantsloogika ja isikliku veendumuse vahel.
Allikad:
- Olga Temnikova, Siim Raie, Piia Ausmani ja Katre Palmi kommentaarid: https://kultuur.postimees.ee/8434660/olga-temnikova-kunstiostjatel-raha-jatkub-aga-eelistused-on-muutunud
https://kultuur.postimees.ee/8382739/kultuuris-kuum-eesti-kunstiturul-vahetasid-omanikku-miljonid - Eesti loomemajanduse olukorra uuring ja kaardistus 2023 (Kantar Emor (2025)), peatükk «Kunst», lk 8
- https://www.artsy.net/article/artsy-editorial-artsy-ai-survey-2026-galleries-ai-art
