Foto Tallinna ja Kunstiasutuste Liidu tegevjuht ning ELLELL kunstinõustamise kaasasutaja Kadi-Ell Tähiste kirjeldab Eesti Rahvusringhäälingule antud põhjalikus intervjuus, milline on kunstivälja seis, selle kitsaskohad, võimalikud lahendused ja mida Eesti kunstiostja eelistab.
/…/
Mida Eesti kunstiostja eelistab: kas klassikalist maali, mis sobituks interjööri või ostetakse ka skulptuuri ja videot?
Kuigi mõned korrad on Eestis ka videot müüdud, siis ei saa maalikunstist üle ega ümber ja ta jääb kindlasti üheks populaarsemaks kunstiliigiks. Eesti ostja armastab ka graafikat. Kui me vaatame aga näiteks kaasaegse kunsti pilti, siis näeme, et kunstnikud liiguvad üha vabamalt erinevate meediumite vahel ega ole ise tingimata nii ühes žanris kinni. Tänu sellele ei sea ka ostjad endale tingimata nii rangeid piire meediumite ega näiteks ka ajastutega.
Võtame näiteks fotokunsti – on lihtne ette kujutada tavalist dokumentaalfotot, aga vaadates näiteks Foto Tallinna messil esitletud teoseid või ka laiemalt Eesti kaasaegsete fotokunstnike loomingut, näeme, et fototeos võib olla ka näiteks tikitud, trükitud kangale, hõlmata skulpturaalseid või installatsiooni elemente.
Mõnes mõttes, vähemalt mis puudutab vormi ja meediume, on kunst ju üks suur lõbus mäng, kus kunstnikud saavad reegleid nii teha kui ka purustada ning mulle tundub, et praegune ostja tuleb selle mänguga päris hästi kaasa. Avatus piiride vahel liikumiseks on tervitatav ja loomulik. Turg ja ostjaskond liiguvad koos sellega, kuhu kunstnikud oma loomingus parasjagu lähevad.
Muidugi jääb siia kõrvale alati olulise sambana ka konservatiivsem osa kunstikogujaid, kes on keskendunud vanemale ja klassikalisemale kunstile, mis hõlmab valdava osa näiteks oksjoniturust.
Järgmisel aastal on riigikogu valimised. Mis on kultuurivaldkonna ootused uuele parlamendile ja valitsusele?
Valimisteks valmistudes oleme juba kohtunud eri kultuurialade esindajatega, et kujundada ühiseid sõnumeid. Kultuurivaldkondade ühine mure on marginaliseerumine. Kui meile öeldakse otse välja, et kui te arvate, et praegu on raske, siis lähiaastatel läheb veel raskemaks ja hullemaks ning teid kärbitakse veel tugevamini, siis see ei ole sõnum, millega tahaks leppida. Pigem tahaks loota, et järgmistel valitsustel oleks julgust panustada kultuurile, sest meiesugune väikeriik saab kultuuri kaudu teha end palju suuremaks.
On ka mõned teemad, milles oleme suutnud ühiselt kokku leppida ja mis on meile olulised. Näiteks kultuuriürituste ja piletite käibemaks, mille alandamine aitaks Eesti kultuurikorraldajal püsida konkurentsivõimelisena olukorras, kus enamikes Euroopa riikides on vastavad erandid kehtestatud.
Kellega olete jõudnud kokku leppida – vist veel mitte riigiga?
Täna mitte riigiga, vaid omavahel kultuurivaldkonnas. Piletite käibemaks on väga mitmel valdkonnal südame peal. Kunstispetsiifiliselt võiks rääkida ka kunsti vahenduse ja müügi käibemaksust. Suured riigid, näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa, alandasid hiljuti kunsti müügile kehtivat käibemaksu või laiendasid maksuerandeid ka vahendusele, eesmärgiga hoida oma kunstnikke ja galeriste rahvusvahelisel turul konkurentsivõimelisena. Ja me räägime Eesti kõrval väga suurtest turgudest. Mõttekoht.
Veel üks mõte on bürokraatlikus keeles erisoodustusmaksu vabastuse laiendamine kultuurile ehk nõndanimetatud kultuuri-Stebby. Samamoodi nagu tööandja saab toetada sportimist teatud summaga kvartalis erisoodustusmaksu vabalt, võiks ta saada pakkuda oma töötajatele kultuurielamusi. See on muuseas ka üks hästi konkreetne ettepanek, kuidas tuua seda palju kiidetud eraraha rohkem valdkonda.
Meie kõigi ühine soov on ka see, et vabakutseliste süsteemi korrastamisega mindaks edasi ning võetaks vastu LLS-i muudatused, tuleks rulluv sotsiaalmaks, valdkonnapõhised toetusmeetmed ja kogu keskkond muutuks vabakutselistele soosivamaks ja toetavamaks. Vabakutseliste küsimus on ehk teravam kunstis ja kirjanduses, aga tegelikult ka teatris, filmis ja muusikas.
Viimaks – kõige laiemalt võiks ellu rakendada visioonidokumendi “Kultuur 2030” üht kandvat ideed: toetame kultuuritegijaid lähtuvalt nende tegevuse sisulisest kvaliteedist, mitte omandivormist. Tahaks, et süsteemid oleksid kaasajastatud ja lubaksid meil palju rohkem keskenduda sisule. Oluline on märgata ja toetada oma talente igas valdkonnas ning anda hoogu võimekatele kultuuriasutustele ja festivalidele. Ei ole tähtis, millise lepingu alusel inimesed töötavad või mis vormis organisatsioonid tegutsevad, tase loeb. Toetussüsteemid peavad tulema elule järgi, mitte vastupidi.
Ma arvan, et need on suured plokid, millele saame kõikide kultuurivaldkondadega alla kirjutada – või vähemalt nende kolleegidega, kellega ma olen teistest valdkondadest rääkinud.
Millised kunstivaldkonnad on täna Eestis ühise laua taha koondunud?
Seal on laua taga kunst, kirjandus, muusika, film, teater, arhitektuur, disain ja kõik mis sinna vahele mahub, nii loomeliitude kui ka kultuuriasutuste juhtide kaudu. Meil on valdkondade üleseid konkreetseid ettepanekuid, aga ma arvan, et kõige olulisem sõnum on palve: ärme ise marginaliseeri oma kultuurivaldkonda. Need summad, mis kultuurist kärbitakse, on riigieelarve mõttes väikesed, aga meile tohutu mõjuga.
Need inimesed ja kultuuritegijad on ju nagu meie maavara. Kui me laseme neil laiali joosta ega suuda maksta tasusid või palku nii korraldajatele kui ka sisutegijatele, siis me kaotame nad.
Me kardame kogu aeg, et äkki tuleb sõda ja meie kultuur hävitatakse, aga tegelikult peame praegu iga päev nägema palju vaeva, et me ise ei laseks asjadel käest minna. Hetkel on veel kõik võimalik ja infrastruktuur püsib, aga kui antakse sõnum, et edasi läheb ainult hullemaks, siis ma ausalt öeldes ei tea, kui kaugel me oleme sellest hetkest, kui hakkavad sulgemised ja toimub otseses mõttes laialijooksmine. Seda hetke ei tohi lasta tekkida.
Täispika intervjuu leiab SIIT.
