Lilian Hiob-Küttis, foto: Laura Arum-Lääts
Sergej Timofejevi intervjuu Arterritory väljaandes Lilian Hiob-Küttisega, Foto Tallinn 2026 kunstilise juhiga. „Fotograafia on keeruline meedium ja ma arvan, et just seetõttu on see tänapäeval eriti väärtuslik. See annab meile võimaluse treenida oma kriitilise mõtlemise oskust: mis on lavastatud, mis dokumentaalne, mis päris ning mida on manipuleeritud või tehislikult loodud?“ ütleb ta.
Foto Tallinn 2026, Eesti ainus kaasaegsele fotograafiale pühendatud rahvusvaheline kunstimess, toimub 18.–20. septembril 2026 Tallinnas Kai kunstikeskuses. Üle aasta toimuv mess toob kokku kunstnikud, galeriid, kollektsionäärid, kuraatorid ja fotograafiahuvilised, et tutvustada fotograafiakunsti värskeimaid arenguid. 2026. aasta Foto Tallinna osalejad valis rahvusvaheline žürii, kuhu kuulusid Moderna Museeti kuraator Anna Tellgren Stockholmist, kuraator ja kriitik Jeppe Ugelvig, New Yorgi galerist Margot Samel, Polycopies’e kaasdirektor Sara Giuliattini ning kunstiline juht Lilian Hiob-Küttis. Valikuprotsessile laekus rekordarv taotlusi, mis peegeldab nii messi kasvavat rahvusvahelist tuntust kui ka kaasaegse fotograafia praktikate mitmekesisust.
Kuidas näete fotograafiamessi rolli muutumas tänapäeval, mil fotograafia eksisteerib samaaegselt kunstimeediumi, kommertspildi, digifaili ja üha enam ka tehisintellekti loodud vormina?
Kui mõtlen fotograafiamessi rollile tänapäeval, näen seda kaasaegse kunsti messide laiemas kontekstis. Meil on sellised messid nagu Art Rotterdam/Unseen, Paris Photo ja Photo London, ning kuigi ma ei arva tingimata, et igal meediumil peab olema omaette mess, on fotograafia puhul sellel mõte. Konkreetsele meediumile keskendumine võimaldab sul (korraldaja, osaleja või külastajana) süveneda tõeliselt selle eripäradesse ning, võib-olla veelgi olulisemana, autoritesse ja nende individuaalsetesse mikrokosmoseisse.
Pean seda eriti oluliseks ajal, mil pildid ringlevad pidevalt meedias ja veebis, sageli lahutatuna oma algallikast ja inimesest, kes need lõi. Kaasaegne kunstifotograafia, toimetusfotograafia, dokumentaalfotograafia ja tehisintellekti loodud pildid võivad kõik välja näha nagu „pildid“, kuid neil on väga erinevad eesmärgid ning nad toimivad väga erinevates kontekstides. Me tarbime neid kõiki, sageli samas visuaalses keskkonnas.
Fotograafiamess saab pakkuda võimalust seda protsessi aeglustada: keskenduda ühele pildile või pildiseeriale ning mõelda selle taga olevale mõttekäigule, tehnikale, materiaalsusele, autorile ja kontekstile, milles see loodi. See loob ruumi intellektuaalseks ja kultuuriliseks dialoogiks ning võimaldab jälgida mõttekäiku, mis võib lõputus veebivoo visuaalses katkematuses kergesti kaduma minna.
Fotograafia on keeruline meedium ja ma arvan, et just seetõttu on see tänapäeval eriti väärtuslik. See annab meile võimaluse treenida oma kriitilise mõtlemise oskust: mis on lavastatud, mis dokumentaalne, mis päris ning mida on manipuleeritud või tehislikult loodud? Need asjad ei pruugi esmapilgul sugugi ilmsed olla. Pildi mõistmine sõltub sageli sellest, kas me teame midagi selle autorist, narratiivist, ajaloost ja kultuurilistest viidetest.
Fotograafia võimaldab meil mõelda sellele, mis on pilt, kes selle tegi, miks see tehti ja kuidas meid suunatakse seda vaatama. Maalikunsti puhul aktsepteerime kergemini, et tegemist on konstrueeritud tõlgendusega; fotograafia puhul võime endiselt langeda eeldusse, et see kujutab tegelikkust.
Rõhutate „rangelt läbimõeldud fotograafilisi praktikaid, tugevaid narratiivseid raamistikke ja eripärast visuaalset keelt“. Mida need omadused teie jaoks praktikas tähendavad ning mis paneb ühe fotoprojekti tänapäeval teiste seast esile tõusma?
Need on omadused, mida otsin kunstis üldisemalt, kuid fotograafias võivad pildi loomisega seotud detailid olla uskumatult täpselt paika häälestatud. Paljud fotograafid, keda tunnen, on oma meediumi suhtes peaaegu obsessiivsed – nad on selle käsitöölised ja meistrid. Ajal, mil pilte saab toota ja levitada peaaegu ilma igasuguse hõõrdumiseta, tundub selline tähelepanelikkuse, oskuse ja meediumi füüsilise tunnetuse tase üha olulisem.
Sama tähtsad on tugevad narratiivid ja eripärane visuaalne keel. Elame läbi enneolematut piltide ületarbimist, aga ka igasuguse muu ületarbimise ajastut, ning see muudab veelgi olulisemaks kohtumise lugudega, mis seisavad vastu domineerivatele visuaalsetele ja ideoloogilistele mustritele. Isiklikud lood, perekonnalood, nägemused teistsugustest olemise viisidest, päritolulood ning inimeste ja paikade vaatenurgad, mis jõuavad harva meie igapäevasesse meediasse või algoritmide kujundatud infovoogudesse. Just neid teistsugususe taskuid pean tänapäeva fotograafias eriti väärtuslikuks.
Olete öelnud, et fotograafiat tuleks mõista kunstikaanoni lahutamatu osana. Kas tunnete, et fotograafia on juba täielikult jõudnud kaasaegse kunsti diskursusesse või on veel institutsionaalseid ja turuga seotud takistusi, mida tuleb ületada?
Ausalt öeldes arvan, et fotograafia on kaasaegse kunsti kaanonisse juba kindlalt sisenenud. Kui vaadata suuri institutsioone ja sihtasutusi nagu MoMA, Tate, The Met ja Centre Pompidou, siis fotograafia on nende kogude, näituste ja uurimistöö lahutamatu osa.
See messiversioon vaatleb nii viimase viie aasta jooksul fotograafiapraktikat kujundanud arengusuundi kui ka selle tulevikusuundi. Millised muutused fotograafias on teie arvates selle aja jooksul olnud kõige olulisemad?
Arvan, et üks olulisemaid nihkeid on olnud kriitilisem suhe tõe ja narratiiviga. Mitte tingimata suurte poliitiliste narratiivide kaudu, vaid üha tugevama rõhuasetuse kaudu subjektiivsusele. Maailma vaatamisele omaenda silmade läbi ja sellest isikliku universumi konstrueerimisele. Identiteet, kasvukeskkond, kogukond, perekonna lood, isiklikud mütoloogiad, aga ka selle maailma kõhedus ja kummastus, millesse oleme sattunud – kõik need saavad materjaliks.
Seda on messil väga selgelt näha. Üks kunstnik läheneb sellele perekonnaarhiivi kaudu, teine videomängude kellade kaudu, kolmas portreekunsti kaudu, neljas leitud eseme või sulava jäätise kaudu. Neid praktikaid ühendab huvi selle vastu, kuidas tähendus pildi kaudu konstrueeritakse, mitte ühine esteetika või teema.
Samal ajal näen suhteliselt vähe huvi viimase visuaalse, kontseptuaalse või digitaalse trendi järgimise vastu. Selle asemel on tugev tagasipöördumine autorsuse ja materiaalsuse juurde: filmi ilmutamine, trükiprotsessidega eksperimenteerimine, raamimine, järjestamine. Kõik need otsused aitavad kunstnikul välja mõelda, kuidas muuta see tohutu ja väljakujunenud meedium selgelt enda omaks.
Mess pöörab erilist tähelepanu piirkonnast pärit loomingule. Millised Balti ja laiemalt Ida-Euroopa fotograafiamaastiku aspektid tunduvad teile praegu eriti köitvad?
Arvan, et piirkonnas kasvab enesekindlus omaenda ajaloo, identiteedi ja visuaalse keele kehtestamisel, selle asemel et püüda sobituda Lääne kaanonisse või mõõta oma loomingut lääne narratiivide järgi. Tekib tunne: me oleme siin, need on meie lood ja see on looming, mis on meie jaoks oluline. Piirkonnal on oma keerukused, ajalugu ja kultuurilised viited ning kunstnikud käsitlevad neid üha enam iseseisva materjalina. Ma ei pea silmas seda, et Lääne kaanon tuleks tagasi lükata, kuid see ei pea olema raamistik, mille kaudu kõigele heakskiitu antakse. Me oleme osa kaanonist. Meie loome seda.
Mõningaid turuspetsiifilisi väljakutseid siiski on, eriti selles osas, kuidas hinnatakse fotograafilisi tiraaže võrreldes unikaalteostega, kuidas nende hinnastamist mõistetakse ja kuidas kollektsionäärid tajuvad tiražeeritud foto omamise väärtust. Samas näen selles ka eelist: kuna fotod on sageli tiražeeritud, võivad need olla hinnalt kättesaadavamad kui unikaalteosed. Kollektsionäärid on harjunud ostma tiražeeritud graafikat ja teoseid, nii et ma ei näe tegelikult põhjust, miks fotograafia kogumine peaks tunduma kuidagi hirmutavam.
Mis puudutab tehisintellekti loodud piltide jõudmist fotograafiana institutsionaalsetesse kogudesse, siis loodan, et seda ei juhtu kunagi. Kuigi, arvestades seda, kui kiiresti asjad muutuvad, kahtlustan, et see lause võib üsna halvasti vananeda.
Kuidas tasakaalustate kunstilist eksperimenteerimist kunstimessi tegelikkusega, kus teosed peavad suhtlema ka kollektsionääride ja turuga?
Arvan, et meie kollektsionäärid on piisavalt targad, et usaldada kunstnikke ja messi kunstilist suunda. Valiku teeb ekspertide rühm, kuhu kuuluvad Anna Tellgren, Margot Samel, Jeppe Ugelvig ja mina, seega on esitatava loomingu taga tugev kuraatorlik filter. Kui kollektsionäärid ei tunne kunstnikke veel, siis loodan, et usaldus valiku vastu annab neile põhjuse teostega suhestuda.
Kollektsionäärid on uudishimulikud, intelligentsed ja mängulised inimesed. Minu kohustus on näidata neile piirkonna kõige asjakohasemat ja huvitavamat kaasaegset fotograafiat, mitte püüda ette aimata, mida nad minu arvates osta võiksid tahta.
Kui turg kompromissi otsib, võivad nad minna kaubanduskeskusesse.
Millele peaksid kollektsionäärid teie arvates tänapäeva kaasaegset fotokunsti vaadates rohkem tähelepanu pöörama – lisaks pildile endale?
Arvan, et kollektsionäärid peaksid tähelepanu pöörama omaenda sisetundele. Mis tõmbab teie tähelepanu? Mis tundub teile tähenduslik või oluline? Mille juurde te ikka ja jälle tagasi pöördute? Kunsti kogumine on väga isiklik tegevus ning aja jooksul loote sisuliselt omaenda piltide, narratiivide ja viidete universumi. Pole mingit vajadust osta midagi lihtsalt sellepärast, et turg on selle heaks kiitnud või et arvate, et peaksite seda armastama.
Loomulikult võivad kasulikud olla kunstniku CV, teose kontekst ja teile usaldusväärse galeristi nõuanded. Kuid lõppkokkuvõttes omistaksin rohkem kaalu suhtele, mis teil teosega tekib. Kui suudate ette kujutada, et tahaksite seda ikka ja jälle vaadata, siis on see tõenäoliselt hea koht, kust alustada.
Loe edasi täispikka intervjuud siit.
