Mia Dudek (PL/PT, snd 1989) on Sosnowiecis, Poolas sündinud visuaalkunstnik. Tema kunstipraktika hõlmab fotograafiat ja installatsiooni, uurides arhitektuuri ja intiimsuse vahelist koosmõju. Tal on bakalaureusekraad Londoni Kommunikatsioonikolledžist ja magistrikraad Kuninglikust Kunstikolledžist. Praegu Lissabonis elav Dudek on eksponeerinud oma töid laialdaselt üle Euroopa; tema looming uurib mälu, identiteeti ja igapäevaseid kogemusi, mõtiskledes selle üle, kuidas need kujundavad meie arusaama ruumist ja kuuluvusest.

Mis juhtub majaga, kui mälu hakkab sellesse imbuma? Mia Dudeki projekt „Saturation“ („Küllastus“) käsitleb maja kui organismi, uurides hetke, mil struktuurid – arhitektuursed, vaimsed ja bioloogilised – jõuavad ülekoormuse piirini. „Süsteem jõuab seisundisse, kus see ei suuda enam endasse neelatud asju mahutada,“ kirjeldab ta. „Niiskus ei ole ainult materiaalne seisund, vaid aeglase imbumise, settimise ja destabiliseerumise protsess, mis paljastab pinna all peituva. Küllastumine ei anna märku hävingust, vaid transformatsioonist: liikumisest, mille kaudu allasurutu muutub taas nähtavaks, nagu trauma kehas või niiskus seina.“

miadudek.co.uk

Roman Korovin (LV, 1973–2026) oli Läti fotograaf ja maalikunstnik, keda tuntakse eelkõige mängulise ja iroonilise lähenemise poolest kujutiseloomele. Ta lõpetas Läti Kunstiakadeemia graafikaosakonna 1997. aastal. Oma karjääri jooksul avaldas Korovin kolm raamatut ning tema töid on eksponeeritud üle Euroopa ja USA. Tänapäeval leidub tema töid mitmes Läti avalikus kollektsioonis, aga ka mitmetes välismaistes erakogudes. 2025. aastal pälvis Korovin oma isikunäituse „Let’s Die Together“ („Sureme koos“) eest Daugavpilsi Rothko muuseumis Läti prestiižseima Purvītise kunstiauhinna. Ta sai Läti aasta fotograafiaauhinna (Latvian Annual Photography Award) nii 2006. kui ka 2007. aastal.

Nii tavaliste esemete kui igapäevaste stseenide kujutamise puhul iseloomustab Korovini fotosid süvitsiminev vaatlus, visuaalsed paradoksid ja peen huumorimeel. Tema seeriad on loodud vaimukate ja anekdootlikena: diptühhide või triptühhidena esitletud kujutised omandavad üksteisega suheldes uue tähenduse. Foto Tallinn messil esitleb Maksla XO valikut varem nägemata teoseid kahest Korovini seeriast: „Garden Close to the Sea“ („Aed mere lähedal“) ja „Paradise Garden“ („Paradiisiaed“).

Kunstnikku esindab Maksla XO galerii.

Saskia Reis (DE) on visuaalkunstnik ja kultuuriajakirjanik, kes elab Berliinis ja Baierimaal Saksamaal. Tema paberlõike tehnikas fotokollaažid uurivad inimlikku keerukust ja inimloomuse mitmemõõtmelisust. Reisil on Londoni Kunstiülikoolist kiitusega magistrikraad. Lisaks kunstipraktikale ja interdistsiplinaarsetele projektidele õpetab ta Hannoveri Rakendusteaduste ja Kunstide Ülikoolis ning juhendab Londoni Kunstiülikooli tudengeid. Ta on Berliinis asuva AFF Galerie liige.

Foto Tallinna messil esitleb Reis mitmekülgset valikut tänavastseene Kairost ja Aleksandriast, samuti varem eksponeerimata Egiptuse kunstnike ja loomeinimeste portreeseeriat – mõlemad on teostatud tema signatuurtehnikas. 2024. aasta stipendiumi saamise ajal pildistatud fotosid hakkas ta ümber töötlema 2025. aastal; tema teosed on trükitud fotopaberile, käsitsi skalpelliga välja lõigatud ning seejärel raamidesse paigutatud, võimaldades vaatajal avastada pinna all peituvaid kihte.

www.saskiareis.com

Tanja Muravskaja (EE, snd 1978) on eesti kunstnik, kelle looming keskendub identiteedi, sotsiaalsete piiride ning kollektiivse ja isikliku mälu küsimustele. Ta on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia, kus ta omandas nii bakalaureuse- kui ka magistrikraadi fotograafias. Muravskaja loominguline lähenemine heidab valgust psühholoogilistele teemadele, uurides sisemisi pingeid ja kuuluvuse mõisteid – nii individuaalsel kui ka sotsiaalsel tasandil.

Messil Foto Tallinn esitletav Muravskaja projekt „Aiad“ ammutab kontseptuaalseid vihjeid merevee pinnalt – optiliselt membraanilt, millel valgus, aeg ja kaugus muutuvad loetavaks. Peegelduse ja pimestava valgusega töötades käsitleb seeria vett reaalse materiaalse seisundina ja trükist pinnana, millel toimub tajuprotsess. Aia kujutamise asemel loovad kujutised hoopis vaatamiskeskkonna, tõstes foto esile objektina: selle materiaalsus, skaala ja vaatamistingimused saavad tähenduse keskmeks.

Kunstnikku esindab FOKU galerii.

Roman-Sten Tõnissoo (EE, snd 1989) on Tallinnas elav eesti kunstnik ja fotograaf. Tema loomingus on kesksel kohal spirituaalsuse ja eesmärgi otsimine tänapäeva ühiskonnas ning tema meediaülesed töömeetodid otsivad ruumilisi dialoogimomente – potentsiaaliga visualiseerida uusi perspektiive. Tõnissool on Eesti Kunstiakadeemiast bakalaureusekraad fotograafias ja magistrikraad kaasaegses kunstis. Lisaks õppis ta FAMUs: Praha etenduskunstide akadeemia filmi- ja televisioonikoolis.

„Nekya“ viitab Vana-Kreeka rituaalile, mis tähendas surnute hingede väljakutsumist, et neilt tuleviku kohta küsida. Tõnissoo projekt ammutab inspiratsiooni sellest traditsioonist: tema fotod moodustavad teekonna inimpsüühikasse, kujutades rahutuid, kuid samas transformeerivaid liminaalsuse hetki, mis asuvad kuskil loomise ja vägivaldse hävitamise vahel.

Kunstnikku esindab FOKU galerii.

Taavi Rekkaro (EE, snd 1988) on segatehnikas töötav kunstnik, kelle looming peegeldab intuitiivset dialoogi kujutava kunsti ja fotograafia vahel. Ühendades pilte füüsiliste materjalidega, püüab ta jäädvustada põgusate hetkede energiat, hägustades piire mälestuste ja eneseleidmise vahel. Rekkaro on oma töid eksponeerinud rahvusvahelistel näitustel ja kunstimessidel ning tema töid on avaldatud mitmetes rahvusvahelistes väljaannetes.

Foto Tallinn messil esitleb Rekkaro seeriat „fotoobjekte”, mis seavad kahtluse alla kunstiteose ja vaataja vahelise tavapärase interaktsiooni, muutes fotograafia millekski, mida puudutada, ja võimaldades lähedusel saada kogemuse osaks. Koos loovad teosed dialoogi distantsi ja intiimsuse, igapäevaste hetkede ja viiside vahel, kuidas me ühenduses püsime. 

Kunstnikku esindab Vasli Souza galerii.

Sofia Runarsdotter (SE, snd 1982) on Rootsi fotograaf ja kunstnik, kellel on kahekümneaastane kogemus dokumentaalfotograafia ja kujutava kunsti alal. Tema sotsiaalselt tundlik autobiograafiline looming uurib keha, identiteeti, vägivalda, klassiküsimusi ja Põhja-Rootsi maapiirkonda. Runarsdotter sai 2023. aastal Vera ja Gösta Agnekili stipendiumi ning nomineeriti 2024. aastal PHmuseumi naisfotograafide stipendiumile. Tema kliendid on olnud teiste hulgas The New York Times, Dagens Nyheter ja Rootsi avalik-õiguslik televisioon.

„Girl, Battle“ on pikaajaline sotsiaalselt tundlik projekt, mille juured peituvad ajas, mil Runarsdotter oli noorukist käsipallur Põhja-Rootsis. Lavastatud koostöö kaudu kunstniku kodulinna noorte naissportlastega uurib seeria täiskasvanuks saamise lävel tüdrukute elu, mida kujundavad distsipliin, intiimsus, surve ja vaikne vägivald. Analoogtehnikaid ja välku kasutades muudab Runarsdotter kokkupõrke, kaitse ja pühendumise hetked kujutisteks, mis meenutavad baroki- ja renessansimaale. Sportlased mõjuvad peaaegu monumentaalselt, hõljudes jõu ja haavatavuse vahel. Suurelt installeeritud kujutisi kogetakse nagu sakraalseid või piibellikke tableaux’sid, muutes spordi millekski rituaalseks, psühholoogiliseks ja sügavalt inimlikuks.

www.sofiarunarsdotter.com

MAryam Touzani (NL/MA, snd 1997) on visuaalkunstnik, kes uurib diasporaa identiteeti ja eksistentsiaalset juurtetust. Immigrantide lapsena käsitleb Touzani looming oma Maroko pärandit Hollandis veedetud lapsepõlve kontekstis, uurides, kus need kultuurid kattuvad, konfliktis on ja murduvad. Kasutades fotograafiat ja arhiivimaterjale, uurib ta, kuidas ajalugu säilitatakse või vaigistatakse. Touzanil on bakalaureusekraad Haagi Kuninglikust Kunstiakadeemiast ja ta töötab pilditoimetajana Hollandi päevalehes NRC. 2024. aastal valiti ta Foam Talendi programmi, teda esitleti ajakirjas Foam Magazine ja paralleelselt toimuval rändnäitusel.

Touzani väljapanek „Argania” esitleb viit käsitsi valmistatud puidust eset, millest igaüks toimib nii hübriidraami kui ka arhiivina. Objektid sisaldavad kihilisi fotosid, leitud kaarte ja arhiivimaterjali – fragmente Maroko amazighi rahvaste ajaloost, mis on kadunud, tähelepanuta jäetud või osaliselt kustutatud. Kunstnik kasutab puitpaneele, et osaliselt varjata sees olevaid pilte, peegeldades seda, kuidas kadunud kultuuri osad võivad ise märkamatuks jääda. Oluline on aga see, et Touzani looming ei püüa taastada seda, mis on kadunud, vaid hoopis hoida allesjäänut – olgu see kuitahes killustatud.

maryamtouzani.com

Kristine Krauze-Slucka (LV, snd 1979) on Riias elav visuaalkunstnik, kelle kontseptuaalne praktika uurib taktiilset kujutiseloomet ja tööstuslikult toodetud objektide materiaalsust, muutes need kehastunud uurimispaikadeks. Ta töötab erinevate meediumitega, kasutades nii fotograafiat, videot kui installatsioonikunsti. Krauze-Sluckal on Läti Kunstiakadeemia visuaalse kommunikatsiooni osakonna kujutava kunsti magistrikraad.

Krauze-Slucka toob selle aasta Foto Tallinn messi väljapanekule kaks loomingulist kogumit. Esiteks uurib projekt „Mapping Tensions: Cartography of Distorted Boundaries“ („Pingete kaardistamine: moonutatud piiride kartograafia“) piiride voolavust ja haprust fotoassamblaaži abil, mis on valmistatud aegunud hõbeželatiinpaberist. Teiseks koosneb „Solastalgia“ seeria ainulaadsetest mustvalgetest hõbeemulsioonprintidest, mis meenutavad abstraktseid geograafilisi ruume, milles toimuvad järkjärgulised kadumise ja distantseerumise protsessid.

Kunstnikku esindab Punctum galerii.

Liina Leo (EE, snd 1993) on multidistsiplinaarne kunstnik, kelle looming uurib nähtamatu transformeerivat jõudu, navigeerides elu, surma, unistuste ja reaalsuse vahelistes piiritletud ruumides. Tal on Londoni Central Saint Martinsi ülikoolist magistrikraad kaasaegse fotograafia erialal. Leo läheneb kujutise loomisele kui alkeemilisele protsessile, keskendudes pigem selle varjatud materiaalsetele tingimustele kui ainult representatsioonile. Kohaspetsiifiliste performance’ite, fotograafia ja liikuva pildi kaudu peegeldab tema looming võõrandumise kogemust.

Leo väljapanek Foto Tallinn kunstimessil jätkab tema uurimust fotograafia alkeemilise potentsiaali ja hõbeda materiaalse kohalolu kohta. Peeglisse vaatamise aktist inspireerituna seab Leo projekt kahtluse alla vaatleja ja vaadeldava, elavate ja surnute vahelise ruumi. Kunstniku terminoloogias toimivad kuld ja hõbe väärtuse ning iha allegooriatena, kuid jäävad külmadeks, kaugeteks pindadeks, mis meelitavad vaataja killustatud kohtumisele enda peegeldusega. Teos püüab esile kutsuda ebamaist, kummituslikku kohalolu, kus fotod omandavad kujutisest endast kaugemale ulatuva spektraalse väärtuse.

www.liinaleo.com