Līga Spunde (LV, snd 1990) on visuaalkunstnik, kes töötab digitrüki, video ja installatsiooniga. Spunde on lõpetanud Läti Kunstiakadeemia ning ühendab oma loomingus digitaalse esteetika spekulatiivse fiktsiooniga, et uurida visuaalkultuuri ja sümboolsete koodide kaudu tänapäeva emotsionaalseid seisundeid. Ta on eksponeerinud oma töid rahvusvaheliselt, sealhulgas MMCA Changdongis Soulis; MO muuseumis Vilniuses; ja Survival Kit 15-l Riias. Tema töid leidub nii avalikes kui ka erakogudes.

Messil presenteerib Kogo galerii valikut teoseid mitmetest Spunde varasematest projektidest. Nende hulgas on seinaskulptuur „Still Life with Computer Mouse“( „Natüürmort arvutihiirega“) – mis esmakordselt valmis Riia fotobiennaali jaoks ning on visuaalne allegooria tänapäeva elu järeleandmatust tempost ja selle mõjust vaimsele tervisele. Skulptuurid „The Pin“ seeriast käsitlevad tänapäeva ebastabiilsuse küsimusi, samas kui digitaalne joonistus „User I“ mõtestab „digitaalse põliselaniku“ ümber kui uue kuju saanud kaasaegse maadeavastaja.

Kunstnikku esindab Kogo galerii.

MAREUNROL’S (LV, snd 1982) on Riias tegutsev interdistsiplinaarne kunstnike duo, koosseisus Mārīte Mastiņa-Pēterkopa ja Rolands Pēterkops, kes mõlemad töötavad kujutava kunsti, moe, installatsiooni, heli ja performance’i valdkondades. Nende praktika ühendab maagilise realismi, narratiivi ja kriitilise refleksiooni, laiendades moe mõistet selle funktsionaalsest rollist kaugemale. Duo on eksponeerinud oma töid rahvusvaheliselt, esindades Lätit 61. Veneetsia biennaalil 2026. aastal.

Teoses „Invisible Sounds, Imaginary Scenes“ mõtiskleb MAREUNROL’S identiteedi, meedia mõju ja selle üle, kuidas infofragmentide üleküllus kujundab kaasaegset teadvust. Korduv linnumotiiv viitab nii haprusele kui ka lootusele, küsides, kas meil on veel ruumi vaikusele, refleksioonile ja tõele.

Kunstnikku esindab ISSP galerii.

Kincsõ Bede (HU/RO, snd 1995) on Ungari juurtega rumeenia kunstnik, kes kasvas üles väikeses linnas Transilvaanias, Rumeenias. Teda paelub oma kodumaa kommunistlik minevik, juhi Nicolae Ceaușescu võim, julgeolekuagentuuri Securitate teostatav kontroll ja see, kuidas ajalugu põlvest põlve edasi kandub. Kincsõ omandas fotograafia magistrikraadi Moholy-Nagy’i Kunsti- ja Disainiülikoolis Budapestis. Viimaste aastate jooksul on ta pälvinud auhindu arvukates talendiprogrammides.

„Kolm värvi, mida ma selles maailmas tean“ on intiimne mustvalge fotoseeria, mis uurib päritud identiteeti, naiselikkust ja kultuurilist mälu. Lavastatud stseenide ja sümboolsete žestide kaudu mõtiskleb Bede põlvkondadevaheliste emotsionaalsete sidemete üle, paljastades, kuidas isiklik ajalugu ja traditsioonid kujundavad enesetaju muutuvas kaasaegses kontekstis. Töösolevas „Anikó“ seerias keskendub kunstnik enda jaoks olulistele keskealistele naistele, laiendades dialoogi põlvkondade vahel veelgi.

Kunstnikku esindab TOBE galerii.

Janina Sabaliauskaitė (LT/UK, snd 1991) on fotograaf ja vabakutseline kuraator, kes elab ja töötab Inglismaal ning Leedus. Tema loomingut iseloomustab intiimne, feministlik pilk, mis uurib keha, kväärsuhteid, identiteeti, seksuaalsust ja puuet. Sabaliauskaitė töid on eksponeeritud institutsioonides nagu Eesti Kunstimuuseum (Kumu) Tallinnas; Middlesbrough’ Kaasaegse Kunsti Instituut (MIMA); Radvila Palee Kunstimuuseum Vilniuses; Fondation Fiminco Romainville’is; ParisPhoto Pariisis; Läti Rahvuslik Kunstimuuseum Riias; ja Põhjala Kaasaegse Kunsti Galerii Sunderlandis.

Foto Tallinnal näitab Sabaliauskaitė seeriat, mida esmakordselt eksponeeriti tema isikunäitusel „Trust“, mis toimus Drifts galeriis 2023. aastal. Kunstnik näeb oma teoseid enama kui pelgalt kujutistena, tema jaoks moodustavad need omamoodi „inimese ja maa kehalise kooseksisteerimise“. Nagu kirjeldas näituse „Trust“ kuraator Laima Kreivytė: „Sabaliauskaitė suhtub maasse ja kivimitesse mitte skulpturaalselt, vaid pigem mütoloogiliselt, rõhutades antropotseeni ajastul muutunud suhtumist. Kui varem tähendas maa ressursse, siis tema fotodel on Maa jumalus, planeet…“

Kunstnikku esindab galerii Drifts galerii.

Krista Mölder (EE, snd 1972) on eesti kunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Oma töös kasutab  ta peamiselt analoogfotograafiat ning tema projektid käsitlevad visuaalse representatsiooni küsimusi. Mölderi looming keerleb sageli duaalsuste ja erinevate jõudude keerulise koosmõju ümber, jäädvustades olukordade ja keskkondade keerukat tasakaalutust, mis esmapilgul võivad tunduda stabiilsed. Nende olukordade visuaalsest ahvatlusest paelutuna püüab Mölder kujutada nende potentsiaali – ja neid iseloomustavat tahtmatut liikumist või voolavust.

Mölderi jaoks häirib fotograafia ajutist või põgusat, fikseerides hetki – „grimassi enne naeratust, peatatud lainet, õhus hõljuvat jooksjat“. Püüdes jäädvustada vahepealset, seab tema looming Foto Tallinn messil kahtluse alla staasise, paljastades pinge liikumise ja liikumatuse või nähtava ja varjatu vahel.

Kunstnikku esindab Temnikova & Kasela galerii.

Johanna Adojaani (EE, snd 1996) inspireerivad abstraktne ja maagiline mõtlemine, inimkogemuse intiimsed aspektid ning inimkäitumise bioloogilised ja sotsiaalsed mõjutegurid. Tal on nii bakalaureuse- kui ka magistrikraad kunstifotograafia erialal Antwerpeni Kuninglikust Kunstiakadeemiast Belgias. Adojaan töötab fotograafi, graafilise disaineri, illustraatori, kasutatud kaupade müüjana ja keraamikuna.

Foto Tallinn kunstimessil koosneb Adojaani väljapanek 16 mustvalgest fotost, mis on tehtud Hiinas, Jingdezhenis ning mis on kantud poolläbipaistvatele portselanplaatidele. Fotod ja nende „kandjad“ on sündinud samas keskkonnas – maailma portselanipealinnas, mis on sajandeid kujundanud keraamikatootmist, kombeid ja kultuuri. Kunstniku õrnad kujutised koos portselani haprusega kutsuvad vaatajat mõtisklema ja jälgima mitmesuguseid tööprotsesse, rütme, peeneid nihkeid ja materjalide järkjärgulist kulumist.

Kunstnikku esindab FOKU galerii.

Maria Kapajeva (EE/UK, snd 1976) on kunstnik, kes töötab nii Ühendkuningriigis kui ka Eestis. Kapajeva on üks kunstnikupalga saajatest (perioodil 2026‒2028) ja ta pälvis 2025. aasta Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali aastapreemia. Kapajeval on aktiivne rahvusvaheline näitusetegevus ning tema teosed kuuluvad Kiasma kaasaegse kunsti muuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi kollektsioonidesse. Tema multidistsiplinaarne praktika käsitleb identiteeti ja soolist võrdõiguslikkust, tuues sageli esile perifeerseid lugusid. 

Kapajeva Foto Tallinn messil esitletavad teosed kuuluvad suuremasse projekti „Minu osad, mitte“, mis käsitleb kväärkehade (queer bodies) nähtavust ja naiste meditsiinilisi kogemusi. Enne preventiivset topeltmastektoomiat lõi Kapajeva arvukalt kujutisi, trükke ja valandeid oma rindadest, et säilitada mälestust sellest, mis kunagi oli. Hiljem abstraheeriti need pildid uuele territooriumile – kehast eraldatuna, fragmenteeritult, justkui paberipurustajaga tükkideks lõigatud. Olles üles kasvanud kväärnaisena, kes „unistas rindateta olemisest“, võimaldab projekt Kapajeval mõtiskleda oma sisemise konflikti üle – paradoksaalsel kombel täitus tema unistus vähki ennetava operatsiooni abil.

www.mariakapajeva.com

Hilla Kurki (FI, snd 1985) on Helsingis, Soomes elav visuaalkunstnik, kes lõpetas 2018. aastal Aalto Ülikooli magistriõppe kunsti erialal. Kirjeldades oma kunstipraktikat kui „pragmaatilise eksortsismi“ vormi, järgib tema looming naiskunstnike pikka ajalugu, kes tegelevad loominguga kui mineviku ümbermõtestamise vahendiga, mõtiskledes ja ümberkalibreerides mitmeid perekondlikke suhteid. Enamasti ühendavad Kurki projektid fotograafia, teksti ja performance’i elemente.

Messil eksponeeritud Kurki sari „Clay Diaries“ („Savipäevikud“) uurib „kummitusloogika“ (ghost logic) mõistet seoses tema perekonna ajalooga. Kunstnik küsib: „Mis hoiab meid minevikuga seotuna? Armastus? Trauma? Või on see lihtsalt harjumus, korduvate tegude ja mõtete ladestumine?“ Kutsudes teisi kunstnikke oma vanavanavanemate majja külla – „ujuma, sööma, leinama, vestlema või lihtsalt vaikselt olema“ – püüab Kurki end selle paigaga veelgi enam siduda, luues uue arhiivi, mis ühendab alternatiivseid olemisviise traditsiooni ja pärandiga.

Kunstnikku esindab Vasli Souza galerii.

MAryam Touzani (NL/MA, snd 1997) on visuaalkunstnik, kes uurib diasporaa identiteeti ja eksistentsiaalset juurtetust. Immigrantide lapsena käsitleb Touzani looming oma Maroko pärandit Hollandis veedetud lapsepõlve kontekstis, uurides, kus need kultuurid kattuvad, konfliktis on ja murduvad. Kasutades fotograafiat ja arhiivimaterjale, uurib ta, kuidas ajalugu säilitatakse või vaigistatakse. Touzanil on bakalaureusekraad Haagi Kuninglikust Kunstiakadeemiast ja ta töötab pilditoimetajana Hollandi päevalehes NRC. 2024. aastal valiti ta Foam Talendi programmi, teda esitleti ajakirjas Foam Magazine ja paralleelselt toimuval rändnäitusel.

Touzani väljapanek „Argania” esitleb viit käsitsi valmistatud puidust eset, millest igaüks toimib nii hübriidraami kui ka arhiivina. Objektid sisaldavad kihilisi fotosid, leitud kaarte ja arhiivimaterjali – fragmente Maroko amazighi rahvaste ajaloost, mis on kadunud, tähelepanuta jäetud või osaliselt kustutatud. Kunstnik kasutab puitpaneele, et osaliselt varjata sees olevaid pilte, peegeldades seda, kuidas kadunud kultuuri osad võivad ise märkamatuks jääda. Oluline on aga see, et Touzani looming ei püüa taastada seda, mis on kadunud, vaid hoopis hoida allesjäänut – olgu see kuitahes killustatud.

maryamtouzani.com

Kristine Krauze-Slucka (LV, snd 1979) on Riias elav visuaalkunstnik, kelle kontseptuaalne praktika uurib taktiilset kujutiseloomet ja tööstuslikult toodetud objektide materiaalsust, muutes need kehastunud uurimispaikadeks. Ta töötab erinevate meediumitega, kasutades nii fotograafiat, videot kui installatsioonikunsti. Krauze-Sluckal on Läti Kunstiakadeemia visuaalse kommunikatsiooni osakonna kujutava kunsti magistrikraad.

Krauze-Slucka toob selle aasta Foto Tallinn messi väljapanekule kaks loomingulist kogumit. Esiteks uurib projekt „Mapping Tensions: Cartography of Distorted Boundaries“ („Pingete kaardistamine: moonutatud piiride kartograafia“) piiride voolavust ja haprust fotoassamblaaži abil, mis on valmistatud aegunud hõbeželatiinpaberist. Teiseks koosneb „Solastalgia“ seeria ainulaadsetest mustvalgetest hõbeemulsioonprintidest, mis meenutavad abstraktseid geograafilisi ruume, milles toimuvad järkjärgulised kadumise ja distantseerumise protsessid.

Kunstnikku esindab Punctum galerii.