Krista Mölder (EE, snd 1972) on eesti kunstnik, kes elab ja töötab Tallinnas. Oma töös kasutab  ta peamiselt analoogfotograafiat ning tema projektid käsitlevad visuaalse representatsiooni küsimusi. Mölderi looming keerleb sageli duaalsuste ja erinevate jõudude keerulise koosmõju ümber, jäädvustades olukordade ja keskkondade keerukat tasakaalutust, mis esmapilgul võivad tunduda stabiilsed. Nende olukordade visuaalsest ahvatlusest paelutuna püüab Mölder kujutada nende potentsiaali – ja neid iseloomustavat tahtmatut liikumist või voolavust.

Mölderi jaoks häirib fotograafia ajutist või põgusat, fikseerides hetki – „grimassi enne naeratust, peatatud lainet, õhus hõljuvat jooksjat“. Püüdes jäädvustada vahepealset, seab tema looming Foto Tallinn messil kahtluse alla staasise, paljastades pinge liikumise ja liikumatuse või nähtava ja varjatu vahel.

Kunstnikku esindab Temnikova & Kasela galerii.

David Penny (UK, snd 1979) on Manchesteris elav kunstnik, kes uurib materiaalsust, objekte ja neist tehtud kujutisi läbi fotograafia, liikuva pildi ja skulpturaalsete installatsioonide. Tema looming mõtestab ümber fotograafia piire kaameravabade tehnikate abil, ühendades kunsti ja teaduse koostöös King’s College Londoni füüsikutega. Tema viimaste näituste hulka kuuluvad „Scatterings“ (The Arcade, Bush House, London); „A Fallen Line of Marble Drums“ (SNEHTA, Athens); ja „Soft Fields“ (Maksla XO galerii, Riia).

Foto Tallinn messil esitleb David Penny teoseid kahest oma viimasest sarjast: „Registrations“ ja „Accidents Happen“. Analoogsete fototöötlustehnikate abil püüab kunstnik ühendada teaduslikke protsesse kunstilise uurimusega: töötades laborites ja pimekambrites, loob ta fotogramme, säritades filmi võimsate laseritega, luues seeläbi abstraktseid teoseid, mis uurivad meediumi piire.

Kunstnikku esindab Maksla XO galerii.

Emma Sarpaniemi (FI, snd 1993) on Soomest pärit visuaalkunstnik. Tal on bakalaureusekraad fotograafias Haagi Kuninglikust Kunstiakadeemiast Hollandis. Tema töid on laialdaselt eksponeeritud galeriides, muuseumides ja festivalidel üle kogu Euroopa: hiljutiste tähelepanuväärsemate väljapanekute hulka kuluvad Jarmuschek+Partneris Berliinis; NEVVEN Göteborgis; Soome Fotomuuseumis K1 Helsingis; ja fotofestivalil Les Rencontres d’Arles.

Fotograafia abil kehastab kunstnik end mitmeks tegelaseks, jäädes samal ajal ilma igasuguse häbita iseendaks. Tema fotod ei toimi mitte ainult konstrueeritud kujutistena, vaid ka performance’i jäädvustustena: nende edastatav kogemus on kõige olulisem. Foto Tallinn messil esitleb Sarpaniemi uusi teoseid, mis on loodud talle iseloomulikus mängulises stiilis: naiseks olemise kogemuse ideest lähtuvalt saavad tema projektidest vahendid emotsioonide töötlemiseks, maailma üle mõtisklemiseks ja normide eiramiseks.

Kunstnikku esindab Helsinki Contemporary.

Erkki Huilla (FI, snd 2000) on Helsingis elav visuaalkunstnik. Oma kunstipraktikas ühendab Huilla dokumentaalfotograafiat lavastatud kujutistega, et luua teoseid, mis peegeldavad individuaalseid kogemusi jagatud ruumis. Tema teosed käsitlevad sageli nii isiklikke kui ka kogukondlikke kväärperspektiive, aga ka ühiskonna performatiivsuse küsimusi.

Huilla jaoks on tema praktika üks liikumapanevaid jõude kujutiste vaatamise ja tõlgendamise ümbermõtestamine, mistõttu oma projektide eksponeerimisel pöördub ta ebatraditsiooniliste meetodite poole. Katsetades uute kujutiste loomise viisidega on tema looming omandanud skulpturaalse kvaliteedi; Foto Tallinn messil on väljas üks Huilla lentikulaarfotodest, mis konstrueerib ja rekonstrueerib ennast erinevate nurkade alt vaadates.

Kunstnikku esindab Helsingi Kunstiakadeemia.

Diana Luganski (FI, snd 1980) on visuaalkunstnik, kes töötab peamiselt fotograafia ja objektiivipõhiste meediumitega. Tema praktika hõlmab erinevaid formaate, alates digitaalsetest kujutistest kuni suureformaadilise fotograafiani. Aeg-ajalt kaasab Luganski skulpturaalseid tehnikaid, näiteks vormimist, et peegeldada fotograafilist loogikat – jäljendi võtmist millestki, mis on juba olemas. Esitledes oma töid sageli ruumiinstallatsioonidena, uurib ta fotograafia meediumi ambivalentset ja spektraalset olemust ning selle suhet reaalsusega.

Foto Tallinn 2026 kunstimessil saab esimest korda näha Luganski  käimasolevat seeriat „Sacer“. Kombineerides fotoprinte pronksi valatud skulptuuridega, võtab projekt kontseptuaalse kuju, keskendudes fotograafiale kui millelegi petlikult autonoomsele – omamoodi „moonutatud vampiirile, mis toitub valgusest ning on võimeline jäädvustama põgusust ja seda, mis jääb inimsilmale nähtamatuks“.

Kunstnikku esindab Helsingi Kunstiakadeemia.

Gedvilė Tamošiūnaitė (LT/DE, snd 1990) on Berliinis elav Leedu kunstnik ja fotograaf. Tal on fotograafia ja meediakunstide bakalaureusekraad Vilniuse Kunstiakadeemiast (2015) ning fotograafia magistrikraad Lausanne’i ECAL-ist Šveitsis (2020). 2024. aastal valiti ta platvormi FUTURES liikmete hulka. 2026. aastal toimus tema isikunäitus „Screen Works“ Meno Niša galeriis Vilniuses. Tamošiūnaitė kunstipraktika hõlmab fotograafiat, videot ja kunstilist juhtimist ning tema töid on eksponeeritud rahvusvaheliselt. 

Tamošiūnaitė loomingu fookuses on inimlike emotsioonide ja tunnete visuaalne vorming digitaalseks kultuuriks ja mitteverbaalseteks koodideks. Ta käsitleb kujuteldavat digitaalset emotsiooni kui veretut, valutut, ent samas haavatavat kollektiivset seisundit. Oma töö kaudu püüab ta tuvastada pragusid, kus see emotsioonide abstraktsioon kohtub reaalsusega ja muutub käegakatsutavaks. Kujutise olekut vaadeldes süveneb ta selle reprodutseeritavusse, peibutavusse ja ebamateriaalsusesse ning muudab lühiajalised digitaalsed ekraanipildid aeglasteks, käegakatsutavateks, peegeldavateks pindadeks, mis kohest tarbimist takistavad.

„Projekt „Screen Works“ sai alguse kesköistest veebivaatlustest. Tundidest, mis mööduvad valvekaamerate voogude katkematuses, viibides ajas, mida digitaalne taristu käsitleb äravisatavana. Tõlgin need ekraanipildid, tähelepanu jäänused, siiditrükitehnikas klaasile ja paberile. Protsess on aeglane käsitöö, vastupidiselt sellele põgusale kujutisele, millest kõik algas.“

gedvile.com

Elena Kristofor (UA/AT, snd 1983) on visuaalkunstnik Odessast, Ukrainast, kes elab nüüd Viinis, Austrias. Töötades fotograafia, installatsiooni ja kohaspetsiifiliste sekkumistega, uurib ta inimtegevuse jälgi maastikus, käsitledes võõrapärasuse, nihestatuse ja identiteedi mõisteid. Viini Kaunite Kunstide Akadeemias ja Viini Tehnikaülikoolis õppinud Kristofori looming ühendab fotograafilisi, joonistatud ja skulpturaalseid elemente. Tema töid on eksponeeritud rahvusvaheliselt, sealhulgas Kiievi biennaalil ja Lentos kunstimuuseumis Linzis. 2025. aastal pälvis ta Austria kunsti vilistlaspreemia.

Messil esitleb Kristofor haaravat installatsiooni, mis uurib pelargooni õite (geranium) radikaalset ambivalentsust. Universaalselt kasutatakse pelargooni sageli kodu ja julgeoleku sümbolina; kunstniku kodumaal on selle tähendus vägivaldselt ümber pööratud, Vene kamikaze-droonid hävitavad tsiviilinfrastruktuuri kogu Ukrainas küünilise koodnime „Geran-2“ all.

Kristofori installatsiooni keskmes on 10-meetrine lõuend, mis laiub seinalt põrandani ja on värvitud haamriga purustatud pelargoonide orgaaniliste jälgedega, mis on metafooriks purustatud kodule. Ülal on raamitud seeria sõjaeelse Ukraina õhufotosid, millele on kihiti lisatud kurkumiprindid, mille klaasile on graveeritud sõjaväe rindejoone jäljed.

www.elenakristofor.com

Francesca Marengo (IT/UK, snd 1994) on Itaalia päritolu visuaalkunstnik, kes elab nii Londonis kui Torinos. Ta lõpetas 2016. aastal Torino Istituto Europeo di Designi (IED) ja hiljem omandas Leedsi kunstiülikoolis fotograafia magistrikraadi. Töötades fotograafiaga, uurib ta tihedat koostööd oma subjektidega, luues uuendusliku jutuvestmise kaudu dokumentaalsusest kaugemale ulatuva dialoogi. Tema projekt „Consonant Time“ võitis 2024. aastal Urbanautica auhinna ning tema töid on avaldatud mitmetes olulistes Itaalia kunstiväljaannetes.

Messil eksponeeritud „Consonant Time“ on Marengo käimasolev fotograafiaprojekt, mille aluseks on koostööl põhinev pildiloome protsess. Marengo projektis osalejad panustavad fotograafilise ruumi ülesehitamisse, luues seeläbi kujutisi, mis toimivad lavastatud ja dokumentaalsete praktikate vahel. Tulemuseks on mittelineaarne visuaalne seeria, kus tähendus ilmneb kõrvutamise, korduse ja intervalli kaudu. Foto Tallinn messil rõhutab vertikaalselt orienteeritud printide installatsioon seriaalsust ja rütmi, tuues esile vaatamise ajalise mõõtme.

www.francescamarengo.com

Bob Bicknell-Knightil (UK/EE, snd 1996) on Chelsea kunstikolledžist kunstide bakalaureusekraad ja ta õpib praegu Eesti Kunstiakadeemias kaasaegse kunsti magistriõppes. Oma loomingus uurib Bicknell-Knight aja, kontrolli ja allakäigu ideid videomängude perspektiivist. Tal on olnud isikunäitusi Londonis, Berliinis, Klaipedas, Kasselis, Brnos, Pariisis ja Kopenhaagenis ning ta on osalenud grupinäitustel üle maailma.

Bicknell-Knighti käimasolev seeria „Altars“ („Altarid“) ühendab erinevatest mängudest pärit kellade hübriidmaale.  Algselt digitaalsete fotodena loodud kujutised töödeldakse enne lõuendile trükkimist, venitamist ja akrüülvärvidega ülevärvimist, tuues seeläbi digitaalne kujutis füüsilisse maastikku. Kunstniku jaoks on seisma jäänud kellade sümbol vahend, mille abil uurida, kuidas videomängudes aega sageli fabritseeritakse ja venitatakse. Viimase sammuna eksponeeritakse teoseid keerukates raamides, mis on digitaalselt modelleeritud, 3D-prinditud ja kaetud betoonkihtidega. Raamid viitavad usu, võimu ja kontrolli ideedele, toimides aja enda altaritena.

bobbicknell-knight.com

Elina Brotherus (FI, snd 1972) on üks Skandinaavia tunnustatumaid kaasaegseid kunstnikke, kes elab praegu Prantsusmaal ja Helsingis. Tema looming hõlmab nii autobiograafilisi kui ka kunstiajaloolisi lähenemisviise, uurides inimfiguuri, maastikke ning kunstniku ja modelli vahelist suhet. Hiljuti on Brotheruse fookuses olnud Fluxuse partituuride taasavastamine ja pildistamine arhitektide projekteeritud kodudes. Tema töid leidub suurtes rahvusvahelistes kollektsioonides, muuhulgas ka Pariisi Centre Pompidou kollektsioonis.

Messil esitleb Brotherus fotosid Villa Tammekannu seeriast, mis on tehtud ühes vähestest Alvar Aalto projekteeritud eramajadest väljaspool Soomet. Fotod peegeldavad maja kihilist ajalugu ja Tammekannu perekonna sunnitud lahkumist 1940. aastal: seerias on ere suvevalgus kontrastiks kasvavale pimedustundele, mis kutsub esile puudumist, mälu ja peatse kaotuse tasast pinget.

Kunstnikku esindab Halmetoja galerii.